kolmapäev, 29. detsember 2010

Tagasi Svenssonite juures


Heia,heia. Siin ma siis nüüd jälle olen. Tagasi Rootsis.
Kodus veedetud aeg oli meeletult lahe, nii kahju, et umbes ainult 8 päeva sain Eestimaa pinnal olla, aga noh, loodame, et see järelejäänud aeg läheb kiiresti.
Eile kolisin ka oma uude kohta. Ruum/korter pole suur, aga nunnu on ikka. Peale lendu oli umbes pool tundi vanad asjad kokku pakkida ja siis uude kohta kolida ja siis peale seda käbens trenni minna. Õhtul olin omadega jumala sodi. Uni kukkus õhtul nii, et minutit ka ei möödunud, kui juba magasin.




Homme on viimased kaks trenni ja siis saab minna aastavahetuseks Ida juurde Skelleftosse. Ma ei tea, mis seal toimub, aga eks annan hiljem ülevaate.

Olge muskad. 
J.

reede, 17. detsember 2010

Aeg läheb nii kiiresti


Aeg lendab tõesti väga kiiresti. Olen siin Rootsimaal juba 114 päeva olnud, kohekohe 115 päeva ja koju minekuks on vaid loetud tunnid.

Viimasel ajal on toimunud paar üritust, mille pildimaterjali pole väga avalikustanud. Meil oli vuntsipidu. :D Madde juures oli simman ja tal on baar kodus. JEAH, omad joogid värgid nagu tõelises baaris. Megatsill. Inimesed nägid lollakad välja. Siin on tõestus :

Juliaaaaaa






Teine event oli KFUM'i Julfest ehk jõulupidu mingisugune. Seal pidime idiooti mängima ja suhteliselt õnnestunult, sest mina ei teadnud küll ühtegi laulusõna :)

teisipäev, 14. detsember 2010

14.detsember

Viimaste päevade jooksul on tujud möllanud üles ja alla. Iga päev saan teada midagi uut jälle. Eile oli treeneriga vestlus peale trenni ja tuli välja, et ma pidavat sita iseloomuga olema, et minu attitüüd on liiga egoistlik või vähemalt nii räägib mu kehakeel ja ka teised tüdrukud olid seda öelnud. Ma olen küll nüüd kõige valem inimene, kellel seda iseloomu liiga palju on. Ei isetse, söödan, jooksen, high-five, low-five, aga koguaeg ei saa ka naerusuil ringi jooksta. Eks pean muutuma vist siis veel. Aga igat eksimust ei pea ka nina alla hõõruma, ega ma nii  loll pole ja ise nendest aru ei saaks. Teeb nii siis! Saan koju, eks siis tuulutan pead kossust natuke ja tõmban egolaksu alla - ehk siis miinustesse !?!? :)
Ilmaga on siis Põhja-Rootsis küll segased lood. Viimaste aastate jooksul ei ole lumi nii varakult maha tulnud ja ka maha jäänud. Väljast on kõik lumehanged trakatsitega minema viidud ja linn on lumest suhteliselt vaba. Puud on ilusad valged ja härmas kõik. Õue minnes tuleb ennast nagu eskimo riidesse panna, sest hr.Külm näpistan ninad ja põsed kohe ära. Ütleme nii, et suhteliselt tavaline päev on siin -17 kuni -20 kraadusovit. Täna tuli vaikselt vaikselt lund ka juurde.
Kolmapäeval on meil jõuluüritus mingi. Peame laulma, eriti kena, ma ju niisugune vapustav laululind, kes isegi duši all ei laula :) Nalja hakkab vist saama, sest laulusõnu polegi näinud ja need ka rootsi keeles.
Ja varsti ongi jõulud käes, nii lahekas. Ooootan juba, et kõiki näha kodumaal. Pole ju peaaegu 4 kuud teatud isikuid näinud.

pühapäev, 12. detsember 2010

One week to GO and välkommen Estland!

vana pidu.
Pole 6ndast saadik siia midagi kirjutanud, ega polegi midagi kirjutada, sest elu on niivõrd igav. Ei toimu mitte midagi.
Oli mäng - kellad.
Oli simman - ma ei viitsinud juua.
Kolmapäeval kolisime uude korterisse - jaa, on meganormal ja kena koht.
Treener otsustas teha järgmise beep-testi = surm!
Aga hea asi on see, et juba on 12nes ja koju saab 18ndal, ehk lihtsa matemaatika järgi on jäänud 6 päeva :)

Pean välja mõtlema, mis head ja paremat koju kaasa võtta. Keegi peab päkapikku ka mängima :P

esmaspäev, 6. detsember 2010

Helvete!

Korvpall ei arene : seis on 0-11. Ilmselgelt on ikka veel midagi mäda. Kossust ma ei viitsi rääkida. Mõttttetu asi.



Võin vaid öelda, et treeneriga ei taha enam kunagi autos sõita, sest süda kukub lihtsalt saapasäärde ja küüned on eesolevas pingis kinni. Tagasi tulles meie "megatulemuslikult" mängutripilt oli meil aega 4 tundi, et Stocki jõuda ja lennukile saada, aga kuna oli üpris tormine kole lumine ilm, siis 375 kiltsa ei läinud nii kergelt. Ja treener oli tohutu oinas roolis. Sahad koristasid teed ja me liikusime suht aeglased ja tema sel ajal rääkis teloga, uuris stati ja näppis oma iPhone'i. Ei näinud, kui eessõitjad pidurdasid ja lihtsalt viimasel minutil vajutas pidurid blokki. Avarii oleks juhtunud varem või hiljem, kui Katie poleks ühes peatuses tal võtmeid ära võtnud ja ise rooli istunud. Õudus ruudus! Hirmus oli, sest jää, lumi ja autod olid igal pool.

Lõpuks jõudsime tagasi Bromma lennujaama ja saime lennukile. KOJU!
Nüüd ootame hr.Surma ehk mis saab trennides !?

Vähemalt saab 12 päeva pärast KOJUUUUUUUUUUUUUU! :)

Esimene kuu üle ookeani - palju pilte, veidi vähem juttu.

Pea ei ole prügikast ning ajapikku kipuvad mälestused moonduma - seetõttu otsustasin üles kaevata vana blogi ja hakata asju kirja panema. Ka...