Võin vaid öelda, et treeneriga ei taha enam kunagi autos sõita, sest süda kukub lihtsalt saapasäärde ja küüned on eesolevas pingis kinni. Tagasi tulles meie "megatulemuslikult" mängutripilt oli meil aega 4 tundi, et Stocki jõuda ja lennukile saada, aga kuna oli üpris tormine kole lumine ilm, siis 375 kiltsa ei läinud nii kergelt. Ja treener oli tohutu oinas roolis. Sahad koristasid teed ja me liikusime suht aeglased ja tema sel ajal rääkis teloga, uuris stati ja näppis oma iPhone'i. Ei näinud, kui eessõitjad pidurdasid ja lihtsalt viimasel minutil vajutas pidurid blokki. Avarii oleks juhtunud varem või hiljem, kui Katie poleks ühes peatuses tal võtmeid ära võtnud ja ise rooli istunud. Õudus ruudus! Hirmus oli, sest jää, lumi ja autod olid igal pool.
Lõpuks jõudsime tagasi Bromma lennujaama ja saime lennukile. KOJU!
Nüüd ootame hr.Surma ehk mis saab trennides !?
Vähemalt saab 12 päeva pärast KOJUUUUUUUUUUUUUU! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar