Tere uuesti, kallid sõbrad.
Ma olen juba ammu ammu kodus tagasi, juba on käsil U20 laagrid ja juba on juunikuu. Paari nädala pärast on sünnipäev ka juba ju. Issand, kuidas aeg lendab.
Mis ma siis Rootsist ikkagi arvan?!
Ma leian ,et see oli meeletult vajalik kogemus. Kõik ei peagi alati minema plaanipäraselt ja suurepäraselt hästi. Oli palju kõikumisis hea ja halva vahel, aga kus seda poleks. Meie hooaja saldoks jäi eelviimane koht põhiturniiri tabelis ja 6-0 kvalifikatsiooniringist. Kahju on see ,et preseasonil räägiti siire suuga kõikvõimalikest hooaja stsenaariumitest - play-off, finaal ja mida kõike meile ennustati, aga elul oli teised plaanid. Unistused põrmustusid, treenerid ja mängijad vahetusid. Alles lõpus viimaste mängude ajal näitasime sisukust ja potentsiaali, mida oli meil tohutult. Sain aru, et Rootsi majandus ja sotsiaalsüsteem on ikka mitmeid korda arenenum ja parem kui eestlastel, aga no ka seal on omad puudujäägid. Umea oli väike armas linnake, umbes nagu Tartu. Palju õpilasi, mitmeid öölokaale ja igasuguseid laatasid ja messe. Oma fashionweek isegi. Võistkonnakaaslastega enam vaevalt kohtume, kui siiski - juulis on Soome minek, kuhu peaksid ka Ida ja Johanna tulema. Läheme Hennale külla ja teeme väikesed klubid ja värgid. Pean oma rootsi keelt lihvima selleks nats jälle.
Uuesti tagasi Rootsimaale ?
Ma ei välista midagi. Sealne liiga on väga hea koht, kus mängida ja oskuseid omandada. Who knows, äkki lähengi.
Aga siis pean tõdema - there's no place like home! Oma turvalisse keskonda tagasi tulemine oli omamoodi tegevus, mitu päeva ei jõudnud kohale ,et läbi see etapp saigi. Ei peagi enam nädala pärast uuesti Tallinna Lennuväljale minema ning taaskord lahkuma. Jokk! I'm here to stay. Nüüd siis käib suure hooga U20 EM'iks valmistumine. Nädalased laagrid ja värgid on suhtelised väsitavad, aga see see sportlase elu ongi. Mis ma ikka virisen, ise valisin selle tee. Laagrid nagu ikka on meil rasked, ei saa salata, et vorm on vahepealse ajaga juba nats käest läinud, nüüd vaja see ka veel tagasi saada. Randa isegi pole jõudnud, peolegi pole jõudnud ja vist väga ei jõuagi.
Ma nüüd ei teagi, kas ma hakkan seda blogi edasi kirjutama või lõpetan üldse ära. Eks näis, palju mul mõtteid on, mida kirja panna.
Seniks, adjöö.
Naudime suve kõik, või vähemalt need kes saavad.
