Lummuses heast muusikast

Ilmselgelt olen ma jälle maha maganud megahea plaadi väljatuleku, et alles nüüd avastan selle. Mac Miller - Blue Slide Park on faaaaaaaaaaaabolous . Vähemalt minu jaoks, repeat ja päev korras :) Rick Rossi ja siis Yo Gotti oma kuulasin ainult ühe kõrvaga, väga midagi nagu kummitama ei jäänud, ikka ja jälle leian tee tagasi maci juurde.

Persse see korvpall

Ukrainas saime 2 ja 1 punniga. Täna pidime Minskile 4ga alla andma. No türa, vabandus keelekasutuse pärast, aga 5/10 ei ole normaalne vabavisete protsent. Oleks võinud sisse panna, oleks asjad üldse teistmoodi olnud. Kaitse kärises, aga ma sain oma kaks charge'i ka kätte. Sabakont on valus ja küünarnukk paistes sutsu, aga põlvel uus sinikas. Kogu saldoks jäi 13 sanga, 9 lauda, 9 vastaselt teenitud viga ja rohkem mitte midagi head. Iseenesest oli mäng ju normaalne, ikka tahtsime võita, aga kui vabakaid pannakse 50 % ega siis väga ei  võida. 9 punni andsime ära. Oleks võitnud ehk.
Another day, another game!

Mis tunne on emal, kes saab lapselt hüsteeriliselt nutva kõne ?

Kui juba mul käisid kõhus värinad läbi ja kananahk tuli peale, siis mis tunne emal oli ?
Jutt on selline:
Kõik sai alguse telefonikõnest, mis emale umbes 3 paiku tuli. Täna vennake läks bussiga trenni, hakkas juba maha astuma Olümpia juures, aga jäi kotiga kuhugi kinni. Bussijuht pani uksed kinni ja sõitis minema. Ma ei saagi aru, kuidas ta üldse emale helistada suutis, aga nii palju kui mina kuulsin, ema ütles - lase kotist lahti, lase kotist lahti. Järelikult hoidis ta ikka veel spordikoti sangast kinni ja jooksis bussile järele. Ise nutab ja on endast ikka nii väljas, et ema ei saa mitte midagi muud küsida, kui rahune maha, kus sa oled? Rahune maha, lase kotist lahti, Henri, kus sa oled ?!  Henri muretseb veel oma uue iPodi pärast ja ketside ja kõige muu pärast. "Lase kotist lahti, me saame sulle kõik asjad uued osta, aga elu ja tervist me osta ei saa. Palun lase lahti" See oli see lause, mis mul jõnksu tekitas. See on ju julmalt ohtlik, kui bussiuste vahele peaks midagi jääma. Oli ju mingi aeg lugu, kuidas poiss jäi käega trolliuste vahele ja paar sekundit hiljem kukkus trolli ratta alla. Seda poissi enam pole. Igatahes ta siis laskis lõpuks kotist lahti ja jooksis ikka bussile järele. Kott lohises kuidagi mööda maad, ma ei saanudki nagu aru, kuidas. Hõõrdejõust tekkinud augud on igatahes olemas ja vend šokis. Mingi aja pärast vist oli kott kuidagi maha kukkunud, natuke enne järgmist peatust või oligi peatuses, ega ma täpselt ei tea. Mingi tädi oli selle tee pealt ära tõstnud. Henri jooksis vist kogu selle tee, kuni lõpuks kätte sai asjad.
Jumalale tänu, et midagi hullemat ei juhtunud, sest alguses oli küll selline tunne, et ta ise oli kuhugi alla jäänud. Õnnelik, aga siiski ülimalt värinaid tekitav. Harri lubas bussijuhil silma siniseks lüüa,et kuidas ei ole võimalik näha peeglist bussile järgi lohisevat kotti, millest hoiab kinni veel 11 aastane poisiklutt. Ja mida inimesed sees tegid ? Mingi mees vist midagi oli öelnud ja rääkinud seal, aga noh ega muud vist midagi.  Harri ja mamps kihutasid kodust välja kohe, et jõuda lapseni, aga enne seda helistasid veel TAK'i ning ema päris sealt kuidas ja mida teha sellise juhtumi puhul.
Õnneks jäid kõik terveks peale koti, aga see kõige väiksem kaotus.
FIUH!

Vahepeal käisime Ukrainas ka. Päris huvitav kogemus iseenesest. Saal oli jääkülm, näpud olid sinised. Hotelli wifi oli horrible. Autojuhid sõita ei oska, linn oli üldiselt üpris kole. Ainult suured kõrged korrusmajad, ei midagi erilist.

Rodina mat'iga

Tankistid