Õppeekskursioon II

Mai esimene nädalavahetus oli meil siis plaanis teha üks ringreis Lõuna-Eestis ning võib öelda, et ilmataat õnnistas õnneks väga ilusa ilmaga. Kuna see aasta otsustas kool õppeekskursioonil osalejad kaheks grupiks jagada, siis meid ei olnud reisi üldse palju ja see oli väga hea. Oma kursusega oli see ikka ägedam, kui mingite täiesti tundmatute esmakursuslastega.

Reede. 3.mai.2013

Tähtsad jutud

Teekonda alustasime minu meelest kuradi vara, pool 9 pidi juba hommikul kooli juures olema. Me ei kasuta bussiga liikumiseks suuri teid, liigume hoopis suure ringiga. Esimeseks peatuseks saab olema Vooremaa ja täpsemalt Laiuse voor. Suurema osa ilmselt ma magasin ikka seal bussis maha. Peale selle oli seal veel nii kitsas ka. 

Vooremaa

1) Esimene peatus oli siis Laiuse voore lääneserval, kus Kristi rääkis meile oma kodukandist. Laiuse voor on Vooremaa kõrgeim voor, tema kõrgus merepinnast on 166 meetrit, suhteline kõrgus Kuremaa järve suhtes on 61 meetrit, ta on umbes 10 km pikk ja 2 km lai. Kui ettekanne oli lõppenud, siis kõndisime natuke kõrgema koha peal ringi tõmbasime kopsud värsket maa õhku (sh ka lähedal olevat silohõngu) täis ja läksime edasi. Edasi möödusime Kuremaa järvest ja läbisime ka Palamuse küla. 

Kallastes

Peale väikest sõitu lahkusime voorestikust ja jõudsime Ugandi lavamaale, mida iseloomustavad liivased mõhnad. Vahepeal tuli bussis nii suur uni peale, et sai üks väike uinak tehtud, seega jäi mõnikümmend minutit teekonnast järjekordselt vahele. 

2) Kallaste. Olemuselt väga väike linna, kõigest 2 km². Eesti väikseim linn pindalalt, kuid seal elab 999 inimest. Kallastes on suured liivakivipaljandid, mida me ka vaatama tulime. Aega anti pool tundi ning kõik kulgesid linna peal laiali – kes otsisid tualetti, kes otsisid vaatamisväärsusi. Linn ise oli armas oma madalate majadega. Sõitsime jälle edasi ning võtsime suuna Taevaskoja peale. Sinna oli natuke pikem sõit, sai jälle sõba silmale natuke. Sõitsime ka läbi Alatskivi ja kõik, kes polnud varem lossi näinud, said seda läbi akna imetleda. 

3) Taevaskoja. Olin seal esimest korda ja ei osanudki midagi oodata, kuid peab tunnistama, et ikka väga ilus koht. Kõndisime seal mööda tehtud radasid  alguses Neitsikoopa (Väike taevaskoda)  juurde, mis oli umbes 13 meetrit kõrge. Väikese Taevaskoja juures on filmitud mitmed stseenid filmile “Viimne reliikvia”. Taevaskoja paljandite kõrval voolab Ahja jõgi, üks tänapäeval populaarseim kanuu- ja süstamatkade läbiviimise koht. Edasi läksime Suure Taevaskoja juurde ja see on tõesti võimas. Sealne liivapaljand tõuseb jõepinnalt 22,5 meetrit, oruperve suhteline kõrgus on kuni 38 meetrit. Ronisime ka kursusega ilusti selle suure otsa, kuhu viis jube hulk trepiastmeid, nii et kõik lõpuks hingeldasid, aga vaade oli seda väärt. Kristil tekkis ka mõte, et teeks kõrgelt ühe pildi, kus oleks inimestest G-täht. Mõeldud-tehtud. Tegime ka kursusepildi, sest nii ilusat vaadet ei saa raisku lasta. Hiljem käisime ka Emalätte juurest läbi, mis pidavat olema hea pereõnnega ja ka silmi raviv vesi.

Edasi liigume pikemale pausile Põlvasse.

4) Põlva linn. Linn asub orus, seda oli ka linna sisenemisel tunda. Esimesed ligikaudsed ajaloolised andmed Põlvamaast pärinevad 13. sajandist, kui 1240. aasta paiku asutanud üks bernhardlaste mungaordu piiskop Maarja kiriku. Bernhardlased jumaldasid orge ja pidasid lugu tagasihoidlikkusest ning sellepärast hakati orgu kirikut rajama. Legendi järgi käinud Vanapagan seda igal ööl lõhkumas. Abi saamiseks pöörduti targa poole ja see käskinud kedagi müüri sisse müürida. Järgmisel päeval küsitud, kes soovib hoida kirikuvõtmeid. Keegi Maarja - nimeline tüdruk oli nõus. Tüdrukule pisteti võtmekimp pihku ning müüriti põlvili müüri sisse. Sellest ajast peale ei lõhkunud Vanapagan enam kirikut ning ehitustööd viidi edukalt lõpule. Noore neiu järgi sai nime ka Maarja kirik.

Järgmine peatus oli juba ööbimiskohas Sihval põhikoolis. Armas väike kool Pühajärve lähedal. Pakkisime ennast põrandale lahti, sõime kõhud täis ja läksime loodusesse uudistama. Leidsime lummava RMK puhkeala järve kaldal, millel oli kõik vajalik heaks õhtu veetmiseks olemas. Kuna ilm oli soe ja päike paistis veel kaua, siis istuti kursusega sinna maha juttu rääkima.

Laupäev. 4.mai 2013

Hommikul oli juba 8st äratus, et pooleks sööma jõuda ning uut sooja ja päikesepaistelist päeva ära kasutama hakata. Laupäeval käisime ära Eesti kagupoolseimas osas.

1) Teise päeva esimeseks peatuseks oli Meenikunno looduskaitseala. Meenikunno maastikukaitseala moodustati 1981. a. tookordse nimetusega sookaitseala, eesmärgiga Meenikuno soo ja sellega idas piirnevate Must- ja Valgejärve ning neid ümbritseva mõhnastiku kaitseks. Meenikunno raba turbalasundid on veega küllastunud, liivad selle all ainult osaliselt ja raba n.ö. „ripub õhus“. Äraseletatult tähendab see, et põhjavesi on sügaval ja raba alla jääb kuiv kiht. Tähelepanu väärivad rabast idasse jäävad Nohipalu Valge- ja Mustjärv, maalilised männimetsaga ümbritsetud ja oma nime õigustavad järved: helerohelise, mineraalidevaese veega Valgejärv ja pool kilomeetrit lõuna pool punakaspruuni läbipaistmatu veega Mustjärv.

2) Järgmine peatuse oli Ilumetsa meteoriidikraatrite juures. Käisime ära Põrguhaua juures. Suurima kraatri - Põrguhaua läbimõõt valliharjalt on 75-80 m ja sügavus 12,5 m. Ümbritseva valli kõrgus ulatub meetrist kuni 4, 5 meetrini. Devoni liivakivi on plahvatuse käigus pihustatud liivaks. Kraatripõhi on täitunud 2,5 m paksuselt turbaga, millest tehtud palünoloogilised (õietolmu) ja radiosüsinikuanalüüsid andsid kraatri vanuseks ligikaudu 6000 aastat. Kraatripõhja all on Devoni ladestu Burtnieki lademe liivakivid mõjustatud löögist umbes 30 meetri ulatuses.

3) Järgmiseks liikusime teadatuntud Värska sanatooriumi poole, kus oli minu etteaste. Värska sanatoorium on klassikaline sanatoorium nii oma asukoha kui ka raviprotseduuride mõttes. Sanatooriumi ümbritsev männimets tagab värske ja puhta õhu. Läheduses ei ole ei saastavat tööstust ega suurt liiklust. Ka linnadele omased lõbustus- ja kaubandusasutused puuduvad - saab täielikult pühenduda puhkusele ja ravile. Värska mineraalvett on kolme sorti – kahte liiki joogivett ning vannivesi. Värska algupärase koostisega vesi pärineb 500 meetri sügavuselt maapõuest, ordoviitsium-kambrium veekihist. Maapõues voolav vesi tõuseb iseenesest maapinnale, kuna kaevu toitev veelade on kaevu ülaosast kõrgemal – tegemist on haruldase Arteesia kaevuga, mis asub just Värskas. Värska vee mineralisatsioon on 2000 mg/liitrile, mis teeb temast kõrge mineraalide sisaldusega loodusliku mineraalvee. Kõndisime ka seal natuke ringi, kuid koht tundus natuke räämas olevat.

4) Järgmisena sai siht võetud Piusa peale, kuid läbisime sinna minnes mitmeid väiksemaid külasid ja asulaid. Piusas leidub haruldast valget liiva, mis väga hästi sobib klaasi valmistamiseks. Selle kaevandamisel tekkisid maa-alused käigud - koopad. Koopad kaevati aastail 1922-1966 ning nende kogupikkus ulatub üle 10 km. Alates 1966. aastast kaevandatakse Piusas liiva karjääriväliselt - seega uusi koopaid enam juurde ei tule. Olemasolevaid koopaid ohustab karjääride laiendamine ja varingud, mille tagajärjel koobaste pindala pidevalt väheneb. Alates 1990-ndate keskpaigast on Piusa koobastik suurim teadaolev nahkhiirte talvituskoloonia Ida-Euroopas. Koobastesse pole inimesed enam varinguohu tõttu lubatud, kuid üleval mööda rada kõndides on näha suuri langatuslehtreid.

5) Vastseliina linnus. Linnus asub Piusa ürgorus ning sellest pole palju alles jäänud. Vastseliina linnuse ehitamist alustati paastumaarjapäeval, 25. märtsil 1342. Põhjasõda muutis 1702 Vastseliina linnuse varemeteks. Kätte oli jõudnud  kahurvägede ja bastionide ajastu, kus Vastseliinal puudusid perspektiivid. Pikka aega oli ta unustuses, aga ühel hetkel hakkasid inimesed seda võsast puhastama ja ka müüre kindlustama.

6) Päeva viimane peatus oli Võrus, kus meile anti kõigest 30 minutit, millega ei jõudnud mitte midagi tegelikult teha. Võru oli armas väike linn, kus on kena järv.

Kuna oli viimane õhtu, siis otsustasime ka väikese lõkkeõhtu teha. Aga kahjuks varasemasse järveäärsesse puhkekohta olid tulnud välismaalased ja oma telgid püsti pannud. Seega ei saanud sinna minna, läksime kaugemale Hobusemäele, kus ei olnud ka nii halb istuda, kuid siiski pimeduse saabudes oli suhteliselt kõhe keset metsa istuda. Õhtu lõppes tegelikult mäe peale vara, kustutasime lõkke ilusti ära, vaatasime, et midagi hõõgume ei jäänud ja ronisime järjekordselt väga järsust ja pikast trepist alla.

Pühapäev. 5.mai 2013

Järjekordne varane äratus. Täna hakkame vaikselt Tallinna poole tagasi liikuma ning ka ilm ei ole nii hea kui viimasel kahel päeval. Oli kõva tuul ja natuke jahe.

1) Esimene peatus oli Sangaste lossi juures, mis asub Otepää kõrgustiku lõunaosas. Noor krahv Berg, kes Sangaste peale oma isa surma üle võttis, otsustas ehitada uue mõisahoone. Eeskujuks olid talle Inglismaal nähtud lossid. Lossil on igal toal erinevad aknad. Algselt oli lossis 99 ruumi, sest 100 ja enam ruumi tohtis olla vaid tsaaril. Hilisemate rekonstrueerimiste käigus oli neid juba 149. Lossi peasissekäiku rõhutab väravatorn, mis on omapärase akustilise efektiga. Von Bergi tuntakse eeskätt dendroloogina. Koos lossi ehitusega algas ka ümberkaudse pargi kujundamine. Berg tõi oma reisidelt kaasa erinevaid taimesorte, et neid siin maha panna ja vaadata, kas taimedele ka siinne keskkond sobiv on. Sangaste metsapargis on väga palju erinevaid liike puid, mis on hetkeks suureks kasvanud ning  võib olla raskusi puude eristamisega.

2) Barclay de Tolly mausoleum. See on 1823. aastal Jõgevestesse püstitatud klassitsistlikus stiilis hauaehitis väejuht Barclay de Tollyle. Kui me sinna koha peale jõudsime liitus meiega selle koha valvur/hooldaja ning rääkis pikalt laialt väejuhi elust ja teenetest, kuid neid ei jaksa siia kõiki kirja panna. Mausoleumi sees on väejuhi enda ja tema naise mumifitseeritud kehad nende originaalkirstudes, kuid naise kirstul on sametkate välja vahetatud.

3) Helme linnus ja koopad. Helme linnusest oli väga vähe järele jäänud, kuid kõige huvitavamad olid uuristatud koopad, kus inimesed rünnakute eest varjasid. Need ei olnud just väga suured, kuid meie grupp mahtus sinna sisse kõik ära.

Karksi kiriku piilumine läbi  seinas oleva augu.

4) Karksi ordulinnus ja kirik. Pealinnusest on alles vaid mõned müürijäänused edelaküljel, mõned lühikesed müürilõigud pealinnust eeslinnusest lahutava vallikraavi ääres ja kirdeküljel. Säilinud on ka sillasammaste katkendid pea- ja eeslinnuse vahel. Huvitav on see, et kirikutorn on hakanud viltu vajuma, seda on ka silmaga koha peal näha. 

5) Mõisaküla ja Läti piir. Linn asub Läti piiri ääres. Mõisaküla tekkis suuresti tänu raudteele. Kuna rongiliiklus on lakanud ja tööstus linnast suuresti kadunud, on Mõisaküla hakanud kahanema ning on nüüdseks Eesti kõige väiksem linn. On isegi oht, et nad linna staatuse üldse kaotavad. Viimane reisirong sõitis Tallinnast Riiga läbi Mõisaküla 20. veebruaril 1992. Reisirong saabus Mõisakülla viimast korda 31. jaanuaril 1996. Kaubarongid sõitsid Pärnu–Mõisaküla vahet veel kuni 2000-nda aastani.

Käisime Lätis vahelduseks

6) Teeme väikese vahepeatuse Kilingi-Nõmmel, aga kuna on tunda, et inimesed on juba väsinud sellest pidevast ringi sõitmisest ning ootavad pikisilmi koju jõudmist, siis ei ole see peatus väga pikk. Sõidame edasi mööda Liivi lahe rannikumadalikku Pärnu suunas.

7) Viimane peatus oli Tolkuse raba ja Rannametsa luidete juures. Rada lookleb läbi Tolkuse raba, üle liivaste luidete, mida katab valgusküllane palumännik ja jõuab Tornimäele. Mäe keskel asub u 18 meetri kõrgune vaatetorn, mille vaateplatvormilt avaneb suurepärane vaade ühelt poolt Häädemeeste rannaniidule ja Pärnu lahele ja teiselt poolt Tolkuse rabale. Tornist avanes tõepoolest väga lummav vaade.