Laupäeval 9.oktoobril kell 7 helises mu armas telo, mis tähendas seda ,et peab üles tõusma ja peaks nagu lennuki peale sättima hakkama. Oli päev, mil algab Damligan'i hooaeg. 2 päeva - 6 mängu. 6 võitjat-6 kaotajat.
Kõik algas sellega, et me suutsime 4kesi jälle hiljaks jääda, sest Ida on ikka nii aeglane tegelane. Kokkulepe oli ,et 7.45 peame olema maja ees ja Amy võtab meid peale ning viib lennujaama. Jäime ikka umbes 10 minutit hiljaks. Õnneks, tuli treener meiega täpselt samal ajal ning mingit erilist jama ei olnud. Lend Umeåst Stockholmi võtab aega natuke vähem kui tund. Saime lennukis hommikusöögiks veel mingi muffini ka.
Aaa, ma ju lülitasin telo lennu ajaks välja eksju! Nii, aga ma ilmselgelt ei teadnud oma rootsi kaardi pin koodi. jepjep, pekkis seis. Ma ikka nii blondiin vahest.Ühesõnaga, telefoni ei kasutanudki siis kuni hetkeni, mil koju jõudsin.
Peale maandumist võtsime siis kaks rendiautot, millega Norrköping'i poole sõitma hakata. Treenerid + Ida,Julia,Henna võtsid endale mingi Audi sõiduauto musta värvi, meie ülejäänud saime minibussi endale. Samasugune wolkari buss nagu Harril Cramos on. Kui ma seda mootorimüra kuulsin, siis mõte lenda kohe kodu poole, sest meil on ju sama kodus. Amy hüppas siis bussikese rooli ja sõit alata. Ruumi oli küllaga, me Jo'ga istusime kõige tagumisel pingil, laiutada sai kenasti. Uni tuli peale!
Unekas läks ära umbes siis, kui ma kuulsin, et Amy ja teised räägivad midagi. Tuli välja, et tagumine rehv oli töss. Nagu täitsa tühi oli asi. Me oleme kiirteel, väga ei saa kinni pidada. Treenerite auto sõitis mööda ja hakkas otsima kohta, kus me saame ära vahetada selle. Lõpuks leidsime mingi politseikontrollplatsi. Autost väljudes oli see kummihais tappev ja edasisõit sellega oli lubamatu.
Eddie üritas seda siis vahetada kuni tuli välja ,et ratas ei tule ära
. See oli kinni kiilunud, igast trikke tehti seal, et seda lahti kangutada, aga ei saanud. Igavene jama, no! Igatahes otsustati siis kõik bussi lüüa ja aeglaselt ohutuled peal kiirteel edasi sõita. Kõige targem tegu oli see, et me jäime uuesti kallaku peal seisma, kust teised meist 110ga mööda uhavad. Lõppude lõpuks jäi asi nii, et mänendzer tellis meile takso(!) Norrköpingist, et me ikka kohale õigeks ajaks jõuaks. Istusime siis sinna maxi-taksosse ja sõitsime, arve ilusti jooksis, meil oli umbes 65 kiltsa veel sõita. Arve oli kohale jõudes natuke alla 2000 seki. Selle pidi kindlustus maksma.
17.00 Stockholm 08 - Umeå Comets. Saime 2ga peksa. 61-59. 1,7 sekundit enne lõppu viskas vastaste kapten ründelauast saadud palli korvi ja mäng oli meie jaoks masendavalt lõppenud. Esimene poolaeg olime ees vahepeal 19ga(!!!) Siis me vist kustusime, ei teagi, mis täpselt juhtus, aga nad ronisid järele, kuni lõpuks surusid nii palju, et me tegime palli üle tuues kriitilistel hetkedel valesöödu või midagi, mis andis neile võimaluse punkte tuua. Väga masendav oli meeleolu peale mängu, vahepeal tehti 10-0 spurt ja meil oli korralik edu. Järsku oli vahe minimaalne ja mis kõige hullem, meile tehti viimastel sekunditel ära. See oli seesama tiim , kellele me preseason'il kaotasime 11ga.
Kui saalist rääkida, siis see oli väga ilus, suur ja korralik. Pidavat olema üks parimatest üldse Rootsis - Norrköping Stadium Arena.
Õhtul oli meil hotellis bankett , kus kõik naiskonnad sõid koos õhtust. See venis nii pikale kuidagi, et igavaks muutus. Saime süüa hästi vähemalt, see šokolaadikook, mis nad magustoiduks tõid oli megahea!
Pühapäeva hommikul oli kell 9 söömine ja kell 10 hakkasid hallis uuesti mängud.
Üldiselt kujunes nende 3 mängu vaatamine pühapäeval nii piinarikkaks. Kella 10st -17ni olime me põhimõtteliselt koguaeg saalis. Vahepeal väike lõuna ja jalutuskäik.
Tagasisõit oli leboo, sest mul oli bussis viimane pink kogu oma pikkuses eravaldus. 164 kiltsa sõidetud jõudsime tagasi Stocki, läksime sööma. Mingi suur kaubamaja laadne asi oli. 4ndal korrusel olid kõik söögikohad. Valida ei osanud üldse, lõpuks läksime kõik mingisse hiinakasse või taimaa toidukasse. Võtsin kana nuudlitega ja see ports, mis ma sain EI OLNUD VÄIKE! Kastmed, mingi hea krõbe saialine asi oli ka, salatid, noo kõht oli liiga täis.
Peale söögipausi liikusime ikka Bromma lennujaama poole, aga enne oli vaja rendikale diislit natuke sisse lasta. Kui bussi lõpuks tangitud saime, siis oli probleem selles, et kuidas me bussiga bensukat välja mahume, sest igal pool olid autod pargitud. Amy otsustas kõige kitsamast kohast välja minna. Ühelpool oli pargitud auto, teiselpool oli tankla mingi silt ja siis vaikselt selle katuse toestus. Ei mahu läbi niisama, Henna keris akna alla, liigutas silti. Natuke sai edasi nõkitseda, Johanna teeb kõrvalt liugukse lahti ja karjub, et ei saa minnna, rehv läheb kivisse ja Amy annab gaasi. Circus Barcelona kui naised roolis on. Siis tuli mingi mees, et aitab meid ja tõstab eest ära selle sildi eks, no kasu polnud, ikka ei saanud. Siis oleks Amy äärepealt Eddiele sisse tagurdanud, sest ta oli meie taga kohe. Kuulsime mingit signaali küll, aga kui lõpuks aru saime, et see tuli tagant autost, siis oli bussi perse ja auto nina vahel mingi 5 senti. Napikas. Keegi ajas lõpuks selle auto eest ära ja me saime igasuguseid liiklusreegleid eirates edasi lennujaama minna.
Lend tuli tagasi õhtul 21.15 umbes kell 23.00 olime kodus ja ready-set- go to bed režiimi peal.
Selline umbes oligi meie nädalavahetus, rohkem mul midagi tähtsat meeles pole, kui tuleb kirjutan!
Hejdå!