Faaaaaak, kolmas mäng, mille oleme suutnud viimase veerandajaga kaotada. WHAT'S GOING ON?!?! Poolajal juhtisime, kolmandal veerandajal juhtisime ja neljandal, kui vastased hakkasid pressima, oli täielik kollaps. Pallikaotused maksid lõpus rämedalt kätte ja see viiski vahe 14 punkti peale. Aga me olime vahepeal +20. VÄGA NUNNU! Seekord sain isegi 20 mintsa mängida. Woohoo, aga perse läks ikkagi. Vajalik on vabakad kõik mööda kõmmutada, eksju!? 20 minutiga 7 punkti, 10 lauda, 2 vaheltlõiget, 1 blokk, 2 viga, ja 4(!) pallikaotust. Üks kindel pallikaotus oli see, et astusin joone peale, peale vaheltlõiget. Oibljäää, vastikud on sellised pallikaotused. Aga noojah, miskipärast ei suuda naised/tüdrukud ennast kokku võtta, et võidukalt lõpuni pingutada. Nendehulgas ka mina. Ei tea, kas põhjuseks on vaba päev enne mängu, suur treeningkoormus, väsitav teekond Uppsalasse või on hoopis mõistusega midagi korrast ära ?!?! Kõik on võimalik.
Stockholmi tagasi jõudes oli mul ühe treeneriga üsna pikk jutuajamine ja selgus, et 19 aastaselt ei oodatagi väga midagi suurt, sest see pole lihtsalt võimalik, et kohe algusest nii noor teeb väga häid mänge. Ja ta näeb, et potentsiaali on. See tegi mul tuju natuke paremaks. Ülejäänud jutt jääb mu enda teada.
Mäng mänguks, las minevik jääb juba minevikku ja läheme sirge seljaga järgmise vastase juurde, kelleks on Visby Ladies, kus mängib 201 pikk leedukas. Oh, boy. Edu meile.
Laupäev oli meil siis vaba, kus ma ei teinud mitte midagi. Vaatasin filme ja olelesin niisama, filosofeerisin elu ja eksistentsi üle. Nii mõnna.
Pühapäeva hommikul 10.55 startis Malmö Aviation'i kena kuldkollase sabaga lennuk Stocki poole, pardal Umea Comets ja jalgpallimeeskond. Bromma lennujaamast võtsime 2 autot ja startisime Uppsala poole, see on umbes 70 kiltsa põhja poole sõita. Madde oli meil roolis ja teisel autol Caro, aga põhikeiss oli see ,et me lahkusime Stockholmist Backstreet Boys - I want it that way'i saatel. Nii koom, kuidas kõik kaasa laulsid.
Ja tuli ka see välja, et ma olen noorusastmelt teine, ehk i'm the second youngest. :) Henna ja Katie tundisd jube vanana minu lauas istudes juba. "Oh, you're so young. I'm almost a cougar now" hahahaha, hea töö Henna.
Tagasisõit oli pimedas vähekene õudne, aga pole hullu. Jõudsime lennujaama, kõik check-in'id tehtud ja kontrollid läbitud, hakkasime vaikselt boarding'u järjekorda sättima, kui rootsitädi seletas, et lennukiga on midagi korrast ära, oodake palun natuke aega. Ootasime- uus teade. Läheb veel aega. Ootasime - kolmas teade. Lennuk ei lenda, ootame asenduslennukit. Õnneks oli asenduslennuk kohe käest võtta ja me jäine kõigest tund aega hiljaks, aga siiski. Tund aega väärtuslikku uneaega jäi vajaka, sest treenerid otsustasid Trennivabast päevast teha trennigapäeva, mis tähendas hommikust trenni, mis tähendas kella 7 tõusmist. See ajas kettasse ja mitte vähe.
Tahtsin midagi väga pahasti öelda ses suhtes, aga see poleks kasu toonud. Kannatab ära selle sita. Küll paremaks läheb. Parem oleks, et läheb, muidu on kellad.
Aajaa, on teil soe eestis või, mul siin kõigest -5 ja kõik on jumala jääs. Rattaga pole veel käna käinud, aga ära sõnuda ka ei taha. Pole vaja mingit uut vigastust tekitada endale, neid on juba niigi palju.
Ma polegi meie kodusaali pilte üles pannud, äkki on sellest kasu, et te aru saaksite, kus trenni teeme.
Rohkem ma oma hallidest ajurakukestest välja ei pigista, seega rohkem juttu ei tule seekord. Elage oma elu ka natuke !
Adioss, amigossss!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar