Filosofeerimistund!

Ma leian end pidevalt mõtisklemas selle üle, mis lähitulevikus saama hakkab. Korvpall? Kool? Kus? Mis? Mida? Mul on nii palju tühje kohti, mida ma ei oska täita. Mida ma teha taha peale jõule - jääda siia või tulla koju tagasi? Teha kevadel uuesti eksamid ja üritada korralikult ülikooli sisse saada? Mis eksamid uuesti teha?  Mind juba piinavad need küsimused, sest ma ei leia nendele vastust. Ema küsib koguaeg, et kas ma olen koole vaadanud ja endale eriala leidnud. Minu tüüpiline vastus - ei ole. Kuhu ma üldse õppima tahaks minna. Jääda koju, turvalisse keskkonda, ja õppida midagi Tallinnas või Tartus; või minna välismaale ja õppida kuskil võõral maal? Miks ma ei suuda leida endale õiget rada. Ma ei taha valida endale ala, mis ei ole sobilik, mis ei toida ja mis ei köida. Midagi peab ju kuskil olema. Kas ma leian üles selle "miski" ? 
Teised lood on korvpalliga. Kas ma tahan edasi mängida ja kus ma tahan edasi mängida ? Siiani pole just parim hooaeg olnud. Okei, trennid on kõvad ja rasked, mängud on väga rasked. Rootsi tase on ikka nii teine, kui Eestis. Ma ei tunne enam mõnu, seda särtsu, kui platsile lähen. See on kadunud kuhugi ja ma ei suuda seda üles leida. Ei ole just lihtne hüpata ja karata 2meetriste mammutite vahel, olles ise umbes 180. Ma võin kõrgele hüpata ja tugev olla, aga see siin väga ei aita. Kaua ma üldse tahan kossu mängida? Ma tean ,et 19 aastane peaks rõõmu tundma spordist ja elust, aga hetkel ei ole nii. See on täiskoormusega töö iga päev, nädalast nädalasse ja see mängukirg on nõrk. Ei mõju just eriti hästi see pingil istumine ja närvitsemine, et millal mind pannakse ja kas ma suudan hästi mängu minna. Ma ei ole iseloomult ja karakterilt just väga nõrk, aga enesekindlus on küll hetkel kuhugi kadunud. Võistkond on meil igati tore, kõik naised on toetavad. Peale mängu Kvarnbyga oli Henna see, kes raskest hetkest üle aitas ja pani mind positiivselt mõtlema. Mike rääkis muga pikalt, et 19 aastane on nii noor ja noor, et ei teegi meistriliigas väga fenomenaalset ja et ei oodatagi midagi väga kõrget, aga ma ju tean milline ma ise olen. Vahepeal ma ei suuda mõelda trennis kaasa, sest mu mõtted ei liigu korvpalli koha pealt. Kiilub lihtsalt kinni, kossukad äkki teavad seda tunnet. Mul on enda suhtes üpris kõrged nõudmised ja kui midagi untsu läheb, siis ma tõmbun endasse ja boikoteerin kõike ja kõiki. Vahel on hea istuda üksinda toas, mõelda oma mõtteid, aga minu mõtted lendlevad alati kodumaale. KOJU! 
Ma tahan koju. Praegu oleks nagu murdepunkt, kus kõik tundub pime ja paha ja külm. Võibolla ongi masenda sügis minust võitu saanud, ega ma ei tea. Kuid kodust eemalolek on raske. Ma ei ole igipõline kodukass, aga siiski, ma tunnen sõpradest ja perest ja kõikidest loomadest puudust. Ei ole lihtne olla kodust eemal 4 kuud ja siis nädalaks. Jah, ÜHEKS NÄDALAKS koju saada. See mõte ei meeldi kellelegi - aastavahetuse peab siin kükitama !?! 
Nii väga oleks vaja inimest, kellega lihtsalt rääkida, pikalt ja laialt, kõigest ja kõigist. Saaks oma emotsioonid välja lasta ja end hiljem äkki kergemalt tunda. 
Ma üritan olla positiivne kogu selle elu suhtes, aga vahepeal on tunne, et life's a bitch.
Mingil põhjusel on meil tubades nii külm, et me kõik käime tekid ümber toas ringi. Need väärakad ei lülita kütet sisse veel, kuigi õues on miinustes ja meil on nii külm. Ei tekita just head tuju ju ?!? 
Ma pole tegelikult viriseja tüüpi, aga mingil hetkel saab mu mõõt ka täis. Ma pole peaaegu 3 kuud ühtegi virinad kuulda lasknud, siis nüüd läks paak katki. Mul löövad emotsioonid ja mõtted lainetena üle pea kokku. Kogu see kallitest inimestest eemalolek mõjub natuke halvasti, aga ma olen tugev ja kui koju tulen, siis on kõik korras jälle. Igapäev on - think basketball. Vahepeal tahaks aga teha midagi muud, sest ma ei suuda enam igapäev korvpalliunelmas elada. Üksluine on, igav on. 


Vabandage selle hala pärast, aga ma pidin välja ütlema nii nagu on. 
Don't worry, be happy! Ma üritan ka.