Täna käisin esimest korda koolis. Oli igav, ma teadsin kõike, mida õpetati blablabla.
Agaaa, trenni minnes saime järgmise paugu kirja ära. TB tuleb siis mingi paberiga ka käsib meil minna ühte ruumi. Istub maha ja me istume ka. Siis ta hakkab lugema meie peatreeneri meili, mis ta sai eelmine hommik. "Me lahkume treenerite kohalt, sest ei ole saavutatud hooaja eel püstitatud eesmärke jnejne..." Mäletate, kui eile ütlesin, et nad lahkuvad peale reedest kodumängu. No, nüüd on siis nii, et täna oli meie esimene trenn, kui meie treenerid olid MEG ja PAM! Treenerid ei tule see nädal tagasi, nad ei tule enam üldse tagasi. Meile määrati, et uued treenerid on Meg ja Pam ja veel mingi mees, keda ma ei tea. Ja see on hetkeseis. Paremat meil loota hetkel ei tasu. No fakk küll, me oleme kõik suht šokis, sest jutt jäi ju, et teeme selle nädala ära. Nüüd pole isegi seda. Ei leidu ühtki inimest enam meie tiimis, kes ei oleks nende peale vihane. Miks jätad võistkonna niimoodi maha? Me oleme koos olnud augustist ja niimoodi jalutatakse minema? Ühtegi sõna ei öelda? Kas see on täiskasvanud mehe normaalne tegu? Nad ajasid asja läbi meilide, näkku ütle meile ainult Mike, et nädala lõpust teda enam pole. Chris ei ole isegi oma nägu näidanud. See on nii fucked up ikka. 2 mängu on hooaja lõpuni. Oodaku ära siis 2 nädalat ja otsime kvalifikatsioonideks uue treeneri või kellegi. Aaaaaaaaahhh, nii kettasse ajab see asjaajamine. Leppisime kokku, et me alla ei anna. Senikaua kuni Meg on vigastatud - tema on treener. Nii on hetkeseis ja tulevikku me ei tea. Who knows mis juhtub peale seda kui nädalaselt puhkuselt tagasi tuleme....
We all live under the same sky, but we don’t all have the same horizon. — Konrad Adenauer
teisipäev, 1. veebruar 2011
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Esimene kuu üle ookeani - palju pilte, veidi vähem juttu.
Pea ei ole prügikast ning ajapikku kipuvad mälestused moonduma - seetõttu otsustasin üles kaevata vana blogi ja hakata asju kirja panema. Ka...
-
Kel lühike mälu, see pikka viha ei pea! Hooplemist pole olemas. Sa kas valetad või räägid tõtt. VAHUR KALMRE: “Tartu on see linn, mis jääb...
-
Pea ei ole prügikast ning ajapikku kipuvad mälestused moonduma - seetõttu otsustasin üles kaevata vana blogi ja hakata asju kirja panema. Ka...
-
Tsau! Olen hetkel olukorras, kus pigem kirjutan siia midagi kui pakin homseks reisikotti, sest nimelt sõidame me homme hommikul Austria...

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar