Servus välismaailm

Siin ma olen. Juba teist nädalat kodus, vaikselt katus sõidab juba. Tahaks kooli ka jõuda, jään nats maha nendes ainetes, mida nagunii ei mõika.

Asi on juba nii kaugel ,et ma ei jõua enam viriseda - siit on valus, magada ei saa, sealt on valus, palavik pole ikka ära läinud, mingi lööve tuli jnejne. Las ta siis olla. Kunagi pean ju terveks saama.

Kahju on ainult sellest, et kõik see ettevalmistus, mis tehtud sain on suur ja paks 0 nüüd. Kui ma kunagi paari kuu pärast uuesti ehk trenni tegema saan hakata, siis alustan täiesti nullist. Kahju, väga kahju.

Olen siis natuke netis surfanud ja leidnud paar head asja ka :

1. B.o.B - Strange Clouds ft. Lil Wayne
2. Maverick Sabre - I Need
3. Theophilus London - I Stand Alone
4. Without You Cover by Rio
5. Limp Bizkit - Gold Cobra
6. Wretch 32 - Don't Go
7. Rizzle Kicks - When I was a youngster

Bljaaa

http://www.youtube.com/watch?v=2WRuDAasz-8

Täna avastasin ,et kõik pildid, mis blogis mul on olnud Rootsi ajast saadik - ON KADUNUD. Neid lihtsalt ei näita enam. Selle asemel on mingi must kolmnurk. Ma olen nii kurb ja vihane, sest need on ikkagi mälestused. Muidugi on arvutis olemas need kuskil, aga noooooo ikkagi. Ma nii pettunud. FAKK.

Peale selle juba see uus arvuti nusberdab ja mängib mu kannatusega. Kaotas kõik minu järjehoidjas olevad juutuubi laulud ära, mida ma veel tõmmata ei jõudnud. Kuradi tehnikaimed nahh. Ma isegi ei mäleta nende kõikide nimesid. Pettunud, ja mitte vähe.

Eniveis, kõndisin täna natuke pikemalt õues, tegelt ikka olen väga nõrk veel. Ei jaksa väga trepist alla ja üles joosta. Ja noh parem ribi on ikka veel valus, päris kõiki liigutusi teha ei saa. Ei kujutagi kohe kuidas ma trenni tegema hakkan, kohe kindlasti mitte, pole veel päris korras. Aga ma ei taha väga kaua ka eemal olla, muidu ongi perses. Teisipäeval pidi olema pildistamine, aga mul pole vormigi ju . Ja kool on ka ju 8ni. Õhh, see nädal kodus on mind täielikuks vegetaabliks teinud.

Ma ei tea, mul pole rõõmus olla. Praegu ei toimu elus mitte midagi huvitavat. Muidugi peab selle ise ju huvitavaks tegema, aga mul on juba kopp ees sellest koolist ja trennist ja korvpallist. Tahaks normaalse inimese elu. Tahaks tööle, rulli teenima minna, elu nautida, sõpradega väljas käia, linna peal pidutseda, aga millal ma seda jaksan. Suvi jääb nii lühikeseks juuu.

Omaette mõtlesin juba ,et peaks normaalseks hakkama ja oma juuksed ka ära värvima, selle lilla sealt välja, teeks normaalse soengu ja hakkaks piffiks. Hakkaks ka ilusaks või vähemalt prooviks :) Oleks normal ju.

Ema läks ka täna Raplasse kossukate turnale ja sealt edasi pittu. Arusaadav ,et mina praegu kodus istun, ei julge väga tantsima minna selle asjaga ja noh neid tablette ilmselgelt ei tohi segada alkoholiga.

Heija

Mõtlesin siin omaette, ja leidsin ,et tegelikult on tore kirjutada vahepeal oma mõtteid ja tegevusi kuhugi, kui mtte paberile siis siia - blogikeskkonda. Ma ei tea kui paljud seda just loevad , aga ju siis kirjutan rohkem iseendale, pole probleemi, saangi ennast vajalikel hetkedel välja elada, lisada videosid, lemmikuid, bitchida ja niisama lolli juttu ajada.
Täna ma avastasin, kui hea ja vajalik otsus oli mul eelmine hooaeg minna Rootsi. Nii palju oli abi sellest. Sai veidike iseseisvuda, keelt õppida, korvpalli kõriauguni mängida ja uusi sõpru leida. Natuke kahetsen ,et see aasta jäi minemata kuhugi, aga sain aru ,et haridus tuleb ikkagi kasuks, kui sporti enam teha ei saa või ei taha. Pole ju mõtet minna Selverisse kärulükkajaks või Maximasse kassapidajaks. Teeme selle baka ära, võinoh vähemalt üritame, sest minu jaoks on juba praegu asjad rasked. Ja siis vaatame edasi, äkki võtab sihi kuhugi välismaa poole. Kahju on sõbrad ja famiilia koju maha jätta, aga elu tahab elamist ja see elu on nagunii nii kuradi lühike. Aga seda kõike tulevikus, üritame seda kuradi geoökoloogiat õppida senikaua. Edu ka neile teistele trollidele, kes kooli läksid , edu meile kõigile. Life fucks us all anyway.
Närvipõletikuga kodus olles on mul olnud palju aega mõtlemiseks - mis, kus, miks, kuidas jne. Eks igalühel tuleb selline periood, kus hakkab mõtlema, kas ikka tegin õige otsuse. Kuigi ma igatsen nii tohutult Rootsit, siiski leian, et praegu oli vajalik tulla tagasi maa peale ja teha midagi kasulikku. On mul ju siin minu kallid inimesed. Ei ole mul midagi viriseda, perekond on mul fab, kuigi on ka omasid ebanormaalseid momente, vanavanemad on super. Mul on enda stressimaandajad, keda ma igal vabal võimalusel kallistama ja sügama lähen. Ei need pole mingid karvased mehed - need on minu kallid kutsad. Suured ja karvased ja alati rõõmsad mind nähes. Sellised lihtsad asjad teevad mind õnnelikuks.
Nüüd üks kurb uudis ka. :( Meie Stewie kõndis talu pealt minema ja enam tagasi pole tulnud, ju siis oli tal aeg ära minna kellegi teise juurde, kedagi teist aitama. Tuli ta ju siis meie perre, kui mina läksin lennukile ja jätsin koju tühja koha. Ilmselt sai tema töö tehtud. ( Te ei peagi aru saama sellest jutust, meil on oma usk, mis aitab)
Elu on tegelikult ilus.Ärge ajage seda nii keeruliseks, küll kõik laheneb. Leidke aega sõpradele, armastatuele ja iseendale.

PS: Mulle ei meeldi TLÜ roosad kleidikesed. Ja ma ei taha nrt 18 Nii vale, nagu trikoo on seljas. Eks siis hooajal saab nalja.

Over & out,
sincerely,
Janett