Whoa

Kallis päevik, täna ma käisin esimest korda trennis!!!! Alex pani kohe tõstjatega harjutusi tegema, ütles ,et mul on potentsiaali väga heaks tõstjaks saada. Ei poh, jätame kossu ära, hakkan nüüdsest jõutõstjaks, why not, eksju ?! Jalad jäid kohe kangeks nende paari harjutusega, aga tagasi peab ju tulema ning kuskilt peab alustama. Viskamine läks kusjuures päris hästi ja pallitunnetus väga kadunud vist polegi. Vaikselt vaja joosta ka kuskil, peab välja mõtlema midagi. Tahaks ju juba mängida ja tegutseda. Ootan, nii ootan.

Muusikavalikut :)

Tänase sissekande pühendan muusikale. Enjoy!

Bitches I'M BACK!

Teate, mis. Ma käisin laupäeval juhlamas. Jah - üle pika aja sain minna linna peale ja noh, niivõrd kuivõrd tsillida. Koju jõudsime varahommikul ja pühapäeval oli väga paha. Ma rõhutan - Väga Paha olla. :) Magasime ja lebotasime terve päeva, pea lõhkus ja uni oli. Ilmselgelt sain ma mingi normaalse tuumapohmelli, aga ei kurda, sest hr. Tervis tuleb tagasi ning juba varstivarsti lähen trenni ja siis varstivarsti kossuplatsile. Can't wait.

Kuradi külmaks on läinud siin viimaste päevadel, ainult ca +3 kraadi. Lumi pidi ka ju suht varsti maha tulema. No problemo - võtame talvesaapad ja asjad välja.

Kuidas koolis ? Vastus : Ma pean inimgeograafias tegema esitluse ja referaadi , aga ma juuu ei oska nii palju kirjutada nendest tabelitest ja värkidest. Kurat, peab käsile võtma ennast. Täna ma sain vähemalt Keemia ja Maateaduste õpikud, success. Saab vaikselt sessile lähenema hakata ja ennast targemaks tuupida. Küll ma koolis ka need asjad korda saan.

Kindlustusega saime ka vist asjad korda, mingi raha sai, ootan nüüd siis millise parsa isa mulle järgmisena valib, et saaksin selle ka mahakandmisele sõita. Loodetavasti saaks ikka mingi normaalse, natuke uuema.

Peaks hakkama kindaid kuduma, ema tõi megahea lõnga mulle. Peaks vaikselt kuduma hakkama , äkki saaks jõuludeks valmis.

Hi-Chi-Min asub Vietnamis

Mina siin. Jälle. Täna pole midagi huvitavat.
Reedel käisin seal kindlustuses ära ning kõik asjad said korda umbes 10 minutiga - avaldus kirjutatud jne. See, kes otsa sõitis, vabandas veel ette taha ja kõrvale, aga no pole hullu juhtub. Vähemalt seekord keegi kannatada ei saanud. Nüüd ootame, millal kindlustus auto ära viid ja selle kinni maksab. Eks sellega läheb veel aega.

Laupäeval ja pühapäeval oli Balti Liiga mängud, kus TLÜ suutis saada 1 võidu ja 1 no nii napi kaotuse. Mängud iseenesest olid head. Oli näha võistkonna vaimu ja üksteisega arvestamist, muidugi oli ka segaseid momente. Hakkasin mõtlema, et kuhu mina üldse mahun. Vaatan neid mängimas ja tunnen, et kui ma tagasi lõpuks tulen, et siis ma ei oska nendega niimoodi mängida, äkki mul pole ikka kohta või äkki läheb üldse nii ,et mäng muutub veel paremaks. Ma ei tea, mis toimuma saab, aga fakt on see ,et detsembrist alates lähen mina väljakule tagasi. Like a boss panen oma roosa kleidi selga nagu midagi poleks vahepeal juhtunud.

Sügis ja sügis-talv pole minu aastaaeg - ma ei leia mitte kuskilt motivatsiooni. Oleks vaja ära teha rahvaarvu statistika referaat ja vene keeleks oleks vaja väga palju asju ära teha, aga lihtsalt ei jõua sinnani. Koolis ka ju mitte midagi huvitavat ei toimu, loengutes jää või magama. Ja no tere talv - kursakas värvib loengu ajal värviraamatut. Jätame need asjad lastele, eks. Ma ei keela värvida, aga kas sa ei või seda teha kuskil seal, kus teised sind nii imelikult ei vaata. Asi pole minu eelarvamustes vaid kuulsin ka biolooge rääkimas, kuidas üks tšikk värviraamatut värvib ja nemad arvasid , et ta täitsa napakas. See selleks, las laps teeb, mis laps tahab.

Stressan jälle üle võibolla, sest no igasugu asju tuleb ette, enne kui raamatute taha jõuan lõpuks ja mina ei viitsi ka öö läbi õppida. Mulle on uni südamelähedasem.

13.detsember on minu rahvastiku referaadi tähtaeg, peaks tegema hakkama ja detsembris on ka vene keele raamatu tähtaeg. Perkele küll, peab kätte võtma ja lihtsalt tegema hakkama.

Homsest hakkan ilusaks ja normaalseks, vist!

http://www.youtube.com/watch?v=-JFxGzWgUNE

Õõh

November ei alanud minu jaoks just kõige paremini.

Eilse päeva jooksul oli nii mõndagi head ja no, päris palju halba.

Alustan sellest siis ,et koolis olen selle nõmeda haigusloo pärast ikka korralikult maha jäänud ning noh, pehmelt öeldes läksid sealsed tööd metsa. Järeltööd nõuavad tegemist.

Peale kooli oli siis vaja sõita 13.55ks PERHi uuringutele, et teada saada, kuidas kops paraneb.

Sinna ma õigeks ajaks ei jõudnud.

Nimelt Toompuiesteel sõitis mulle tagant normaalselt sisse tagant tulnud auto. Nimelt, mingid sommid minu ees pidurdasid ja no, ilmselgelt ma võtsin ka hoo maha, aga see vend, kes tagant tuli ei pannud midagi tähele, sest tema ette ei vaadanud. Pauk oli päris normal. Võttis ikka värisema

päris korralikult. Jäin ju kahe auto vahele ning eest ja tagant sodi, seest armatuurist ka asjad lendasid ja no kõige tipuks läks juhitool katki. Auto läheb mahakandmisele ja nüüdsest uuesti jalamees. Jahmerdamist oli korralikult, politseid, tuletõrje kohale, killud igalpool ning mina šokis. Palju õnne blondiinike, sain oma ristsed liikluses kätte. Õnneks läks niigi hästi, et ma põrutusega pääsesin, oleks hoog suurem olnud oleks veits sitemini läinud. Õhtul hakkasin tundma ,et pea valutab ja õlad kanged. Täna hommikul oli vapsje valus, üles ega kõrvale vaadata ei saa ning no voodist tavapäraselt istuli tõusta ka normaalselt ei õnnestunud.(valge sõitis mulle sisse, mina lendasin edasi teisele peale)

Päeva hea uudis oli vähemalt see, et kui ma nüüd

ikkagi sinna haiglasse lõpuks jõudsin, sain ma pärast ultraheli tegemist teada ,et minu mädakolle ja vedelik kopsust on ära läinud. Mis tähendab seda, et olen peaaegu terve. Peab lihtsalt 3 kuud veel mingeid tablasid võtma ja trenni tegema umbes kuu pärast. Mis on parem ,kui nad esialgu arvasid. Asi seegi.

Täna pidin kohe ema auto rooli taha istuma, sest tema arvates peaksin kohe edasi sõitma ,et mingit kartust sisse ei tule. Noh, tema auto on muidugi vähe suurem ja uuem , kui minu oma oli, aga hakkama sain.

Homme hommikul kindlustusse pabereid ja ametiasju ajama.

Mul ka ikka juhtub koguaeg midagi.