neljapäev, 6. jaanuar 2011

Buuuya!

Nii hea, nii hea on neljapäev. Edasi rohkem ma sõnu ausalt ei tea, aga Tanel Padar laulab seda hästi. Eniveis täna oli meil uue aasta esimene mäng. Võin oma suuuuurele lugejatehulgale öelda, et saime W. Võidu, jah, see ei ole libauudis. Lõppude lõpuks saime endale ühe võidu. Vastasteks oli meil Uppsala Sallen, kellelt eelmine kord saime 12ga pähe, olles ise pool ajal ees. Sellelt lehelt leiab mängu statistika, kes tahab! Mängu alustati meie poole pealt kohe tabavate kolmestega ja olime 9-0 ees. Esimesed kaks minutit olid vigade vabad ja siis hakkas neid nagu vihma sadama. Meg ja Pam tegid oma tööd, aga oli näha, et Pam pole just kõige tagasihoidlikum mängija. Kohtunikele väga ei meeldinud tema suu pruukimine ja oleks äärepealtki tehniline tulnud, aga on arusaadav, miks ta paari asja ütles ka. Mõned viled olid ikka korralikud ebakad. Noh, oma 18 minutiga suutsin korraliku mängu teha - 12p, 10l ja muud sodi. Võit on võit ja me oleme selle üle õnnelikud! Nüüd laupäeval Visbysse ja esmaspäeval Norrköpingisse, kust võiks ka mõne võidu saada. 
Mis siis veel täna juhtus ?!  Aaaaaaa, mu rattakumm PLAHVATAS. Läksin peale mängu poodi endale midagi süüa ostma ja siis peale ostude tegemist hakkasin vaikselt tagasi täristama, kui äkki käis rämekõva BOOOOOOM! Mu esiratas lõhkes. Et rattakummi lõhkemine pole iseenesest midagi hullu, siis minul juhtus see, keset linna asuval vägagi rahvastastud platsi peal. Et siis, tere, FEIL! Kergelt ebanormaalne oli ratta seljast maha tulla ja siis lihtsalt käe kõrval edasi kõndida nagu midagi poleks juhutnud. Oli naljakas ja ebardlik tunne samal ajal või jaa. Niimoodi ma siis vaikselt koju jõudsin.
Mõtlesin, et täna teen pastat kanaga siis. No esialgu oli kõik korras, asi edenes, kuni ma hakkasin vett potist ära kallama ja ma ei suutnud kuidagimoodi enam potikaant kinni hoida nii, et kõik need makaronid lendasid kraanikaussi. No, pekki, enam feilimaks ei saanud minna. Naera või nuta, ma eelistasin naermist. Võtsin siis oma asjad kraanikausist kahvli ja lusikaga välja ja asi korras. Pool taldrikut jäi vist ikka kuhugi torudesse hallitama. Olen osav, ma tean.
Nüüd istun siin diivani peal ja vaatan Forgetting Sarah Marshall'i. Pluss söön jäätist. Ilus elu.

Viskan paar head laulu ka teile, kes seda jaburdust loevad :
Ma rohkem ei viitsi panna, sest mu internet venib lihtsalt meeletult. Better luck next time. :)
Sincerely yours, 
J! :D

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Esimene kuu üle ookeani - palju pilte, veidi vähem juttu.

Pea ei ole prügikast ning ajapikku kipuvad mälestused moonduma - seetõttu otsustasin üles kaevata vana blogi ja hakata asju kirja panema. Ka...