Eye for an eye, and the world is blind!

Täpselt kuu aega tagasi olin juba peaaegu kodus. Kohutav mõelda, kuidas aeg lendab, aga siiski siiski läheb aeg hooaja lõpu poole.
Eniveis, mul on halbu uudiseid. Meie ühel staarmängijal on keskjala/jalalaba vms iganes mõra. See on see väliskülg jalal noh. Igatahes tema on nüüd mängust väljas - 4 kuud saabast ja 4 kuud veel midagi. see on sitt ,sest me kõik sihime seda ,et saaks juba veebruari lõpus koju. Ja Meg oli meile väga kasulik. Üritame ikka võita need mängud, mis vaja.
Muud siin eriti polegi siis midagi toimunud. Lund ikka tuleb ja tuleb, ilmad väga külmad pole. Trennid on viimasel ajal kuidagi nõmedad olnud. Ma ei tea, treeneritel on mingi periood, kus neil vaja vinguda koguaeg. Pms sureme igapäev.
Peale trenni meil oli Hennaga missioon - varastame tema ratta tagasi. Anyhow, alguse sai asi sellega, et ta sai oma vana ratta võtmed tagasi - selline oldskool lilla naistekas. Ja me läksime siis seda hangest välja kaevama. Jah, välja KAEVAMA, sest see oli üleni lume ja jää all. Siis tuli akna juurde mingi tädike, kes viibutas näppu ja ütles, et see on tema ratas. Henna karjus vastu , et ei, see on minu. Sinna siis see ratas päeval jäi. Ei viitsinud selle naisega kaklema minna, läksime sööma. söömas nägime Gurrat, kelle venna ratas see pmst oli, aga mida ta kunagi ei kasuta. Siis küsisime, et kas vennal on pruut ja kas ta töötab seal koolis, kus ratas oli jnejne. Tuligi välja ,et see oligi tema venna pruut. Ja siis me ütlesime talle, et me varastame õhtul selle ratta tagasi. Ja siis läksimegi peale trenni seda ilusti välja kaevama. Natuke nalja peab ka saama ju siinses igavas elus.

Pilte pole mul teile ikka veel näidata, sest mul lihtsalt pole neid.

J.