True story ...

"Käisin täna Rimis, et osta 20 kg kott Pedigree koeratoitu. Järjekorras seistes küsis mu taga seisev naine, kas mul on koer. Mida kuradit ta ometi mötles, elevanti pean kodus?No igaljuhul otsustasin oma igavasse ellu lisada vähe vürtsi. Ma ütlesin naisele, et ei, mul ei ole koera, vaid olen otsustanud uuesti alustada Pedigree-dieediga. Lisasin, et see ei pruugi olla hea möte, sest ... eelmine kord löpetasin ma haiglas, kuid teisest küljest olin kaotanud 25 kilo selleks ajaks kui ma ärkasin intensiivravi osakonnas, kanüül mölemas käes ja voolik igas augus mis kehal leidub.Ma ütlesin naisele, et dieet töötab nii, et topitakse taskud Pedigreed täis ja iga kord, kui näljatunne üllatab visatakse paar tükikest suhu. Pedigree on täielikult tasakaalustatud toit, nii et dieet töötab väga hästi. (Selleks ajaks kuulaks kogu järjekord körvad kikkis)Naine küsis öudusega, kas olin sattunud intensiivravi osakonda, kuna sain koeratoidust mürgituse. Vastasin, et sugugi mitte: olin astunud ettevaatamatusest söiduteele nuusutades armsa kuldse retriiveri perset ja auto söitis meist mölemast üle.Ees seisev mees naeris nii kövasti, et ma olin täiesti kindel, et ta saab infarkti.Kaupluse juhataja kutsuti kohale ja mul keelati edaspidi Rimisse minna.Homme lähen Selverisse..."

SELL 2012 - feedback

HEI!

Meie tagasihoidlik pesa

Kaisa hundinahas

17. mai oli see oodatud päev kui pakkisime oma roosad kleidid ilusti kotti ja asusime Helsingi poole teele, et osaleda SELLi mängudel. Eelmistel aastatel on seda kõik ikka rohkem positiivsemate sõnadega meenutanud, aga seekord oli asi tõsiselt pettumust valmistav ja kohati isegi naeruväärne. Sealne korraldus on olnud läbi aegade kõige hullem, mida ma kunagi kusagil võistlustel näinud olen! Olenemata nendest ebameeldivatest vahejuhtumitest oli meie seltskond siiski SUPERB! Nalja sai nii palju , et mu kõhulihased on täiesti haiged ja hääl ära.

Õhesõnaga väike recap:

Puss(y) in boots ! 

Neljapäeval kella 5 paiku kogunesime sadamasse,kui me läksime, siis nagu polnud veel mingeid probleeme, aga neid hakkas ikkagi riburadapidi tekkima. Lõpuks Helsingisse jõudes avastasime, et meie giidiks on India päritoluga - tulejumal Sid või kes iganes ta oli. Saime tema käest siis need ühistranspordi piletid, millega kupatasime peaaegu terve Espoo ja muud kohad läbi. Üldiselt oli ta selline lõbus poiss, aga nagu asja ajada ta küll ei osanud, aga võib olla ka ei viitsinud. Kuna me lasime kondiauru peal, siis pidime minema jala bussiterminali. See kodinate ja kohvritega trippimine oli suhteliselt nõme. Okei, ei olnud hullu minna sadamast bussiterminali ja sealt edasi sõita.

Vandersellid

Kohale jõudes ootas eest suhteliselt halenaljakas seisukord siiski. Kohe esimese asjana öeldi ära , et alkoholi koolis juua ei tohi, aga seda tohib teha õues. Whatever, nagu keegi oleks seda kuulanud. Põrandal magamisega saab ka hakkama, aga see mis hakkas reede hommikul pihta on hullumaja. Võistkonnad visatakse peaga ees tundmatusse oma roheliste bussikaartidega, otsige palun ise üles oma saal. Hommikusöök oli KRÄPP! ja lõunasöök oli veel KRÄPPIDE KRÄPP! Kuidas nad ei adu seda ,et sportlastel on vaja normaalset sööki, mitte "pasta" salatit, milles on ainult kruubid, sügavkülmutatud oad ja herned ning natuke sekka visatud tuunikala ja kana. Mida fakki, see ei olnud normaalne, sellist lobi antakse sigadele. Õhtusöögile me ei hakanudki minema, sest see ei tõotanud head. Järgmise päeva lõuna oli ka "pasta salat", milles oli isegi makarone sees, aga peaaegu oli tunda neid jäätunud tükke. Ühine arvamus oli siiski halb ja läksime edasi ülikooli kohvikusse kus ostsime 5 € korraliku lõuna.

Söök

Saal

Korvpallist ei saagi normaalselt ja rahulikult rääkida, sest nende korraldus oli alla igasugust arvestust. Arvata oli, et tegelikult kohtunikud ei ole just profid, aga selliseid osse pole juba ammu näinud. Mängud olid võidetavad, aga kahjuks lasime kuidagi vahe sisse, mille vähendamiseks jäi aega väheks, seega jäima alagrupis kolmandaks, ehk 5-6. koha mäng. Sellest rohkem allpool. 

Lunch

Kõige suurem probleem tekkis õigete busside leidmisega, see oli ainult võimalik interneti ja läpaka olemasolul, sest kuidagi muud moodi ei informeeritud mitte kedagi, kuidas keegi võistluspaika jõudma peaks. Meil oli õnneks läpakas olemas ja koolis ka wifi, aga mida tegid need kellel ei olnud midagi ? Ja need kuradi giidid või vabatahtlikud !! Kui nad on andnud nõusoleku abistada tiime, siis miks nad seda ei tee. Kuidas me peaksime teadma Espoo bussiliinide täpseid marsruute ja suundi. Me sõitsime vale bussiga pool tundi vales suunas, SUCCESS!! Täielikud väärakad, ega ei ole vaja ju tegelikult tulla vabatahtlikuks sellisele asjale, kui sa üldse ei teagi, kuidas need bussid tegelikult sõidavad. Meie oma oli ikka täielik tainas, ta ei teinud mitte midagi. Ütles, et mängule ei tule, sest teeb mingeid omi asju. Et, ses suhtes võid ju üldse perse käia. Ma pole kunagi varem nii palju bussidega pidanud töllerdama, sest kogu see üritus oli täiega plass. Kui opening ceremonyl öeldi, et kokku peaks olema üle 1600 võistleja, siis peaks olema ju mingisugune korraldus, millega aidatakse võõras koha töllerdavaid sportlasi õigeid saale leida. Mitte kuskil mitte keegi mitte midagi ei teadnud !!!! Un - faking- believeble. Mitte kuhugi mitte kellegi mänge vaatama ei jõudnud, sest kõik spordialad olid üksteisest nii kaugel ja ajakava oli ka selline, et ei jõudnud lihtsalt. 

Barbid!

Reede ja Laupäeva öösel oli pidu. Reedel oli pidu sealsamas ülikoolilinnakus, kus me "süüa" saime, aga selle õhtu DJ'd olid kommilaksu all ja sellist muusikat ei andnud ilusaks ka juua. Seal me kaua ei olnudki, läksime koju tagasi ja elu oli ilus. Laupäevane pidu oli aga juba teisest klassist. Ametlik SELLi pidu toimus Onnelas, Helsingi klubis, mis oli tegelikult suhteliselt kaugel. See oli päris khuul, vennad tegid väga head mussi ja bättlid tantsupõrandal oli ülivinged. Muidugi röövimine oli 3 € riietehoid - IGA ESEME EEST!  Klubis olid erinevate muusikastiilide jaoks erinevad nö. toad. Mina olin suurema osa ajast, ehk siis terve aja hiphopi muusika juures, sest seal toimusid ikka nii haiged asjad. Muusika oli väga väga õige ning lahe oli vaadata erinevaid bättleid. Mmm, koju jõudsin ma umbes kell 7, ehk siis ma ei maganudki sel ööl. 7.28 pidime hakkama minema juba mängule, mis pidi olema kell 9 Leppävaaras, mingisugune uus koht meie jaoks. Nüüd hakkaski see komejant pihta. Me olime juba peaaegu Lepävaara saali juures, kui Raamatule tuli kõne, mis umbes teatas, et mängude kohti ja aegu on muudetud ning meie mäng on hoopis teises kohas ning meid oodatakse. See ajas meil kõikidel harja punaseks, et kuidas saab 20 mintsa enne mängu algust öelda, et tule teise linnaotsa te ei mängigi seal. Ja kõikide tipus toodi meie vastu Tartu. Meie pidime mängima 5-6 , nemad agga 7-8. Kokkuvõtteks kaotasime, sest ei tahtnud väga pingutadagi enam ning kirja pandi tartukatele 5s koht. Miks küll nii tehti, seda me ei tea.

Igatahes peale mängu oli meil terve päev aega niisama passida, mõtlesime, et läheme siis lõpetamisele ka. See oli umbes 30 inimesega ja öeldi lihtsalt aitäh ning et mängud on järgmine aasta Lätis. Täielik mõttetus.
Kulgesime Helsingisse, magasime kottide otsas ja ootasime oma loksuvat laeva, mis meid lõpuks koju viib.

turakas

Mai!

 Käisime maal ja leidsime traktorist sellise imearmas linnupesa. Guugeldades leidsime selle omanikuks musträsta. Päris kindel pole, aga südant ei jagunud, et seda sealt ka ära võtta.

Eelmine teisipäev mängisime jalgpalli. Päris huvitav seis oli, ei pidanud tegelikult edasi saama alagrupist, aga kuna viimane mäng hapupiimane läks hästi, siis see aitas meid edasi poolfinaali, mille suutsime veel võita ning olimegi finaalis välja. 2-0 meile ja oligi ilus päev läbi.

Õppeekskursioon I 2012

Kätte jõudis see aeg, kui esimese kursuse geoökid ja muud MLI tegelased pidid suunduma kohustuslikule õppeekskursioonile Kirde- ja Põhja-Eestisse.
 27.aprilli, reede, hommikul kell 9 alustas kaks bussitäit tudengeid teekonda Ida- ja Lääne-Virumaa poole. Hommik oli vihmane ja nilbelt jahe. Kogunesime nii umbes 15 minutit enne väljumist kõik ilusti Ülemiste parklasse nagu kästud oli. Üks buss tuli natuke enne, kui teine ja kõik alustasid jooksu parimatele istekohtadele. 

Meie ehk esmakursuslased võtsime asja rahulikumalt, tahtsime kampas koos istuda kuhugi, ja ootasime teist bussi. Erastasime siis bussi tagumise otsa ära ja nalja sa väga palju. Peab mainima, et meil on üks igavesti lahe seltskond tekkinud. Natuke peale 9t hakkasime liikuma TLN-Narva mntd mööda.
Esimene peatus oli Viitna maastikukaitseala, kus peatusime järvekese kaldal. Kui päris aus olla, siis ma ei teagi, kus täpselt ta asub. Ups, ega ei suuda koguaeg meelde ka jätta kõike. Eniveis, jäi mainimata see, et igas peatuspaigas peab keegi tegema ettekande. Igatahes, peatus oli Pikkjärve ääres, mis suvel on kindlasti väga ilus. Kuna ilm oli suhteliselt halb, siis keegi väga seal jalutada ei tahtnud ning kobisime kõik tagasu bussi ning suundusime oma retkel edasi.

Nõkat-nõkat liikusime üle Pandivere kõrgustiku jalami Kunda poole, kus külastasime seda vana tsemenditehast ning hüdroelektrijaama. Kogu Kundas oli näha halli tsemenditolmu katet puudel ja majadel - igal pool. See tuleb sellest tsemenditehasest, mis seal on. Natuke jaurasime siis seal jõe ääres, vaatasime varemeid ja imetlesime jõge.

Tsemenditehas ja muud loomad vaadatud läksime edasi Padaoru poole. Täpsemini läksime Pada linnamäe juurde. Ega ma eriti ei mäletagi, mis seal ettekandes täpsemalt sellest räägiti, aga mingisugused aiaväravad olid ka sealt välja kaevatud. Küngas iseenesest oli päris kõrge ja järsk, siiski nalja sai, kui sealt hakati üles ronima. Mõned vennad olid juba selleks ajaks svipsis ka. Padaorg on ilmselt tuntud kui kurikuulsa Monika lumetormi pantvangidraama asukohana.

 Padaorust edasi kulgesime Uljaste järve äärde. Jällegi ma ei tea tema asukohta, sest ma ei oska orienteeruda. Järv oli ümbritsetud parajalt kõrge oosiga, mis seda vett tegelikult seal järves kinni hoiab. Kui oosivalle ees poleks, voolaks see silmapilgutusega tühjaks. Suvel jällegi, päikese ja soojaga, oleks see koht lebotamiseks vägagi viis.
Edasi viis teekond tasakesi ikka Kiviõli poole, täpsemalt olid meie sihtpunktideks tuhamäed. Suuremas tuhamäest sõitsime julmalt mööda,aga teise juures pargiti bussid ja lasti tudengid mäkke ronima. Hämmastavalt järsk oli see pool, kust me pidime üles minema. Eriti naljakas oli see, et trepp oli 3/4 tee peal ära mädanenud ning pidime rohututtidest ja puudest kinni haarama ja ennast üles vinnama. Nalja sai. Väiksem tuhamägi on rohustatud ja kinnikaetud, enam sinna midagi juurde ei panda. Küll oli vaade sealt tipust päris vinge. Huvitav oli seegi ,et tipus oli praod, millest tuli veel aurugi. Huvitav, kas siis poolkoksi mägi polegi veel ära jahtunud ?!Peale seda väsitavat trenni, mis me saime mäest üles ja alla tulles, liikusime edasi.

  Eriti meeldiv üllatus oli see, et minu ettekande teemast - Uhaku karstialast -sõideti jõuga mööda, ning ettekannet ei tulnudki. Jei. Läksime edasi Saka poole ning viidi meid siis kuhugi randa. Seal pidavat olema üks koht, kus lastakse merre reovett. Nimelt tehakse seda torude kaudu väga sügavalt ja sügavasse merre ka. Huvitav, huvitav. Jällegi tuli minna mäest alla ja üles. Viskasime rannas lutsu ja vaatasime niisama merele ning jällegi hops bussi.Next stop - Valaste juga. Sõitsime küll joa juurde, aga sild on ju seal kinni pandud, seega sai juga ainult ülevalt natuke piiluda. Ilm läks väga ilusaks ning kasutasime juhust ning võtsime näkku natuke päikesekiiri. Viimane peatus enne ööbimiskohta minemist oli Jõhvi. Ohjah, vana hea Jõhvi. Seal saime tund aega vabalt ringi liikuda, poes käia või kirikut või midagi muud linna peal teha. Aga nagu polnudki väga midagi vaadata seal ju tegelikult. Käisime Selveri võtsime õhtuks head ja paremat.Kui me lõpuks jõudsime Kurtna noortelaagrisse, ei osanud me midagi arvata. Räägiti küll, et ilge nõukaaja värk ja pioneerilaager jnejne. Tulemuseks olid - vedruvoodid, pesemisvõimaluste puudumine ja väga kentsakas toit. Ehtne venelaste pesa. 
Inimesed pesid end siis tualettide kraanikaussides. Success.Õhtul hakkas alles simman pihta, Eliasel oli kitarr kaasas ning kisku laulu üles. Istusime seal kossuväljaku kõrval, kes tinistas kitarri, kes mängisid kossu, kes jõid ja tegid vesikat. Kõik oli vägagi viis. Mõned inimesed suutsid õhtu jooksul ennast korralikuks kännuämblikuks juua. 

Meie kamp!

 28.aprilli hommik oli päikesepaisteline ja meeletult mõnus. Meie toas oli nimelt siis 10 neidu, kellest üks ärkas üles pool 7, sest uni on nõrkadele ning ka teised ajasid kargud suhteliselt vara alla, kes läks jooksma, kes pesema. Pidulised polnudki öisest simmanist väga väsinud, pigem jorisesid ikka laulukest ja viskasid nalja. Väga viis. Kell 8 oli söömine, kell 9 start Toila poole.
Esimene peatus Oru loss ja park. Ilus päev, ilus park ja imeilus Eesti loodus. Polegi nagu midagi öelda, peate ise nägema. 

 Edasi läksime Sillamäele, peatusime mõttetud 30 mintsa, sest seal polnud absull midagi teha ,ega vaadata.Järgmisena siirdusime Sinimägedele, kus toimus II MS ajal mingi korralik kere peale andmine. Väidetavalt olid arvud sadades tuhandetes, ega ma väga ei kuulanud, millest ettekanne koosnes. Ronisime jälle siis mägede otsa ja jälle alla tagasi.
Enne seda, kui kohutavalt näljasena Narva-Jõesuusse jõudsime, käisime läbi mingisugusest rannast, kuhu saamine oli naljategu. Sest tee oli üleujutatud. Seega oli vaja leiutada tee, kuidas sinna ikka vaja saada on. Maha kukkunud palkide peal turnimine, okstest kinnihoidmine ja muud teemad. Narva-Jõesuus saime lõpuks süüa, sest terve päeva olime olnud juba tee peal. Lõpetuseks pandi meid kuskil võsa vahel maha, anti kätte kaardid ning pidime ise tagasi laagrisse matkama. Väidetavalt oli see umbes 7km kaugusel, aga minema pidi läbi metsa ja kust iganes. Korralikult sai matkata jälle, jalad lõid ikka lõpuks tuld. Teise päeva õhtul naljalt keegi kaua üleval ei kestnud, sest päev oli üpriski väsitav. 

29.aprill. Viimase päeva hommikul ehk siis pühapäeval oli näha inimeste nägudest, et tegelikult ei viitsi keegi enam kuhugi ronida ega midagi vaadata. Nagu ikka oli kell 8 söö ja kell 9 start. 
Esimene peatus oli Kuremäe klooster, kus ma olin muidugi enne käinud, aga ilus oli ta ikka. 

Edasi liikusime mööda Peipsi äärt Vasknarva, mis on Narva jõe lätte juures. Seal oli alles jääminek ja õues oli ikka julmalt külm. Uskumatu, et Vasknarvas oli meeletult suur klooster, aga vaid umbes poolsada inimest elabki seal. Müstika.

Veeresime sealt edasi Smolnitsa ja siis veel Alajõe luidetele, mis on kõik Peipsi ääres. Alajõe luited on päris muljetavaldavad, sest need on ikka väga kõrged.  Huvitav, kuidas need järve ääres nii kõrged on. Jällegi oli vaja ronida üles ja alla. 
Viimane peatus enne koduteele asumist oli Iisaku vaatetorn, mis olevat 28 m kõrge, selle tipust avanes muidugi päris võimas vaade, aga kuna see kõik päris rängalt, siis ma kaua seal ei olnud.Inimesed olid väsinud ning kodutee võis alata. Pühapäev jõudsime tagasi natuke peale kella 16 ning home sweet home ootas. 


Tripp oli tegelikult väga lahe, inimesed super ja meeleolu laes. Ekskursioon oli suhtelist väsitav ka, sest no koguaeg oli vaja kuhugi ronida või kõndida.Kokkuvõttes - kultuurišokk ja ülimalt roheline nädalavahetus.