esmaspäev, 21. mai 2012

SELL 2012 - feedback

HEI!

Meie tagasihoidlik pesa
Kaisa hundinahas
17. mai oli see oodatud päev kui pakkisime oma roosad kleidid ilusti kotti ja asusime Helsingi poole teele, et osaleda SELLi mängudel. Eelmistel aastatel on seda kõik ikka rohkem positiivsemate sõnadega meenutanud, aga seekord oli asi tõsiselt pettumust valmistav ja kohati isegi naeruväärne. Sealne korraldus on olnud läbi aegade kõige hullem, mida ma kunagi kusagil võistlustel näinud olen! Olenemata nendest ebameeldivatest vahejuhtumitest oli meie seltskond siiski SUPERB! Nalja sai nii palju , et mu kõhulihased on täiesti haiged ja hääl ära.
Õhesõnaga väike recap:
Puss(y) in boots ! 
Neljapäeval kella 5 paiku kogunesime sadamasse,kui me läksime, siis nagu polnud veel mingeid probleeme, aga neid hakkas ikkagi riburadapidi tekkima. Lõpuks Helsingisse jõudes avastasime, et meie giidiks on India päritoluga - tulejumal Sid või kes iganes ta oli. Saime tema käest siis need ühistranspordi piletid, millega kupatasime peaaegu terve Espoo ja muud kohad läbi. Üldiselt oli ta selline lõbus poiss, aga nagu asja ajada ta küll ei osanud, aga võib olla ka ei viitsinud. Kuna me lasime kondiauru peal, siis pidime minema jala bussiterminali. See kodinate ja kohvritega trippimine oli suhteliselt nõme. Okei, ei olnud hullu minna sadamast bussiterminali ja sealt edasi sõita.
Vandersellid
Kohale jõudes ootas eest suhteliselt halenaljakas seisukord siiski. Kohe esimese asjana öeldi ära , et alkoholi koolis juua ei tohi, aga seda tohib teha õues. Whatever, nagu keegi oleks seda kuulanud. Põrandal magamisega saab ka hakkama, aga see mis hakkas reede hommikul pihta on hullumaja. Võistkonnad visatakse peaga ees tundmatusse oma roheliste bussikaartidega, otsige palun ise üles oma saal. Hommikusöök oli KRÄPP! ja lõunasöök oli veel KRÄPPIDE KRÄPP! Kuidas nad ei adu seda ,et sportlastel on vaja normaalset sööki, mitte "pasta" salatit, milles on ainult kruubid, sügavkülmutatud oad ja herned ning natuke sekka visatud tuunikala ja kana. Mida fakki, see ei olnud normaalne, sellist lobi antakse sigadele. Õhtusöögile me ei hakanudki minema, sest see ei tõotanud head. Järgmise päeva lõuna oli ka "pasta salat", milles oli isegi makarone sees, aga peaaegu oli tunda neid jäätunud tükke. Ühine arvamus oli siiski halb ja läksime edasi ülikooli kohvikusse kus ostsime 5 € korraliku lõuna.
Söök
Saal
Korvpallist ei saagi normaalselt ja rahulikult rääkida, sest nende korraldus oli alla igasugust arvestust. Arvata oli, et tegelikult kohtunikud ei ole just profid, aga selliseid osse pole juba ammu näinud. Mängud olid võidetavad, aga kahjuks lasime kuidagi vahe sisse, mille vähendamiseks jäi aega väheks, seega jäima alagrupis kolmandaks, ehk 5-6. koha mäng. Sellest rohkem allpool. 
Lunch
Kõige suurem probleem tekkis õigete busside leidmisega, see oli ainult võimalik interneti ja läpaka olemasolul, sest kuidagi muud moodi ei informeeritud mitte kedagi, kuidas keegi võistluspaika jõudma peaks. Meil oli õnneks läpakas olemas ja koolis ka wifi, aga mida tegid need kellel ei olnud midagi ? Ja need kuradi giidid või vabatahtlikud !! Kui nad on andnud nõusoleku abistada tiime, siis miks nad seda ei tee. Kuidas me peaksime teadma Espoo bussiliinide täpseid marsruute ja suundi. Me sõitsime vale bussiga pool tundi vales suunas, SUCCESS!! Täielikud väärakad, ega ei ole vaja ju tegelikult tulla vabatahtlikuks sellisele asjale, kui sa üldse ei teagi, kuidas need bussid tegelikult sõidavad. Meie oma oli ikka täielik tainas, ta ei teinud mitte midagi. Ütles, et mängule ei tule, sest teeb mingeid omi asju. Et, ses suhtes võid ju üldse perse käia. Ma pole kunagi varem nii palju bussidega pidanud töllerdama, sest kogu see üritus oli täiega plass. Kui opening ceremonyl öeldi, et kokku peaks olema üle 1600 võistleja, siis peaks olema ju mingisugune korraldus, millega aidatakse võõras koha töllerdavaid sportlasi õigeid saale leida. Mitte kuskil mitte keegi mitte midagi ei teadnud !!!! Un - faking- believeble. Mitte kuhugi mitte kellegi mänge vaatama ei jõudnud, sest kõik spordialad olid üksteisest nii kaugel ja ajakava oli ka selline, et ei jõudnud lihtsalt. 
Barbid!
Reede ja Laupäeva öösel oli pidu. Reedel oli pidu sealsamas ülikoolilinnakus, kus me "süüa" saime, aga selle õhtu DJ'd olid kommilaksu all ja sellist muusikat ei andnud ilusaks ka juua. Seal me kaua ei olnudki, läksime koju tagasi ja elu oli ilus. Laupäevane pidu oli aga juba teisest klassist. Ametlik SELLi pidu toimus Onnelas, Helsingi klubis, mis oli tegelikult suhteliselt kaugel. See oli päris khuul, vennad tegid väga head mussi ja bättlid tantsupõrandal oli ülivinged. Muidugi röövimine oli 3 € riietehoid - IGA ESEME EEST!  Klubis olid erinevate muusikastiilide jaoks erinevad nö. toad. Mina olin suurema osa ajast, ehk siis terve aja hiphopi muusika juures, sest seal toimusid ikka nii haiged asjad. Muusika oli väga väga õige ning lahe oli vaadata erinevaid bättleid. Mmm, koju jõudsin ma umbes kell 7, ehk siis ma ei maganudki sel ööl. 7.28 pidime hakkama minema juba mängule, mis pidi olema kell 9 Leppävaaras, mingisugune uus koht meie jaoks. Nüüd hakkaski see komejant pihta. Me olime juba peaaegu Lepävaara saali juures, kui Raamatule tuli kõne, mis umbes teatas, et mängude kohti ja aegu on muudetud ning meie mäng on hoopis teises kohas ning meid oodatakse. See ajas meil kõikidel harja punaseks, et kuidas saab 20 mintsa enne mängu algust öelda, et tule teise linnaotsa te ei mängigi seal. Ja kõikide tipus toodi meie vastu Tartu. Meie pidime mängima 5-6 , nemad agga 7-8. Kokkuvõtteks kaotasime, sest ei tahtnud väga pingutadagi enam ning kirja pandi tartukatele 5s koht. Miks küll nii tehti, seda me ei tea.

Igatahes peale mängu oli meil terve päev aega niisama passida, mõtlesime, et läheme siis lõpetamisele ka. See oli umbes 30 inimesega ja öeldi lihtsalt aitäh ning et mängud on järgmine aasta Lätis. Täielik mõttetus.
Kulgesime Helsingisse, magasime kottide otsas ja ootasime oma loksuvat laeva, mis meid lõpuks koju viib.
turakas


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Esimene kuu üle ookeani - palju pilte, veidi vähem juttu.

Pea ei ole prügikast ning ajapikku kipuvad mälestused moonduma - seetõttu otsustasin üles kaevata vana blogi ja hakata asju kirja panema. Ka...