Õppeekskursioon I 2012

Kätte jõudis see aeg, kui esimese kursuse geoökid ja muud MLI tegelased pidid suunduma kohustuslikule õppeekskursioonile Kirde- ja Põhja-Eestisse.
 27.aprilli, reede, hommikul kell 9 alustas kaks bussitäit tudengeid teekonda Ida- ja Lääne-Virumaa poole. Hommik oli vihmane ja nilbelt jahe. Kogunesime nii umbes 15 minutit enne väljumist kõik ilusti Ülemiste parklasse nagu kästud oli. Üks buss tuli natuke enne, kui teine ja kõik alustasid jooksu parimatele istekohtadele. 

Meie ehk esmakursuslased võtsime asja rahulikumalt, tahtsime kampas koos istuda kuhugi, ja ootasime teist bussi. Erastasime siis bussi tagumise otsa ära ja nalja sa väga palju. Peab mainima, et meil on üks igavesti lahe seltskond tekkinud. Natuke peale 9t hakkasime liikuma TLN-Narva mntd mööda.
Esimene peatus oli Viitna maastikukaitseala, kus peatusime järvekese kaldal. Kui päris aus olla, siis ma ei teagi, kus täpselt ta asub. Ups, ega ei suuda koguaeg meelde ka jätta kõike. Eniveis, jäi mainimata see, et igas peatuspaigas peab keegi tegema ettekande. Igatahes, peatus oli Pikkjärve ääres, mis suvel on kindlasti väga ilus. Kuna ilm oli suhteliselt halb, siis keegi väga seal jalutada ei tahtnud ning kobisime kõik tagasu bussi ning suundusime oma retkel edasi.

Nõkat-nõkat liikusime üle Pandivere kõrgustiku jalami Kunda poole, kus külastasime seda vana tsemenditehast ning hüdroelektrijaama. Kogu Kundas oli näha halli tsemenditolmu katet puudel ja majadel - igal pool. See tuleb sellest tsemenditehasest, mis seal on. Natuke jaurasime siis seal jõe ääres, vaatasime varemeid ja imetlesime jõge.

Tsemenditehas ja muud loomad vaadatud läksime edasi Padaoru poole. Täpsemini läksime Pada linnamäe juurde. Ega ma eriti ei mäletagi, mis seal ettekandes täpsemalt sellest räägiti, aga mingisugused aiaväravad olid ka sealt välja kaevatud. Küngas iseenesest oli päris kõrge ja järsk, siiski nalja sai, kui sealt hakati üles ronima. Mõned vennad olid juba selleks ajaks svipsis ka. Padaorg on ilmselt tuntud kui kurikuulsa Monika lumetormi pantvangidraama asukohana.

 Padaorust edasi kulgesime Uljaste järve äärde. Jällegi ma ei tea tema asukohta, sest ma ei oska orienteeruda. Järv oli ümbritsetud parajalt kõrge oosiga, mis seda vett tegelikult seal järves kinni hoiab. Kui oosivalle ees poleks, voolaks see silmapilgutusega tühjaks. Suvel jällegi, päikese ja soojaga, oleks see koht lebotamiseks vägagi viis.
Edasi viis teekond tasakesi ikka Kiviõli poole, täpsemalt olid meie sihtpunktideks tuhamäed. Suuremas tuhamäest sõitsime julmalt mööda,aga teise juures pargiti bussid ja lasti tudengid mäkke ronima. Hämmastavalt järsk oli see pool, kust me pidime üles minema. Eriti naljakas oli see, et trepp oli 3/4 tee peal ära mädanenud ning pidime rohututtidest ja puudest kinni haarama ja ennast üles vinnama. Nalja sai. Väiksem tuhamägi on rohustatud ja kinnikaetud, enam sinna midagi juurde ei panda. Küll oli vaade sealt tipust päris vinge. Huvitav oli seegi ,et tipus oli praod, millest tuli veel aurugi. Huvitav, kas siis poolkoksi mägi polegi veel ära jahtunud ?!Peale seda väsitavat trenni, mis me saime mäest üles ja alla tulles, liikusime edasi.

  Eriti meeldiv üllatus oli see, et minu ettekande teemast - Uhaku karstialast -sõideti jõuga mööda, ning ettekannet ei tulnudki. Jei. Läksime edasi Saka poole ning viidi meid siis kuhugi randa. Seal pidavat olema üks koht, kus lastakse merre reovett. Nimelt tehakse seda torude kaudu väga sügavalt ja sügavasse merre ka. Huvitav, huvitav. Jällegi tuli minna mäest alla ja üles. Viskasime rannas lutsu ja vaatasime niisama merele ning jällegi hops bussi.Next stop - Valaste juga. Sõitsime küll joa juurde, aga sild on ju seal kinni pandud, seega sai juga ainult ülevalt natuke piiluda. Ilm läks väga ilusaks ning kasutasime juhust ning võtsime näkku natuke päikesekiiri. Viimane peatus enne ööbimiskohta minemist oli Jõhvi. Ohjah, vana hea Jõhvi. Seal saime tund aega vabalt ringi liikuda, poes käia või kirikut või midagi muud linna peal teha. Aga nagu polnudki väga midagi vaadata seal ju tegelikult. Käisime Selveri võtsime õhtuks head ja paremat.Kui me lõpuks jõudsime Kurtna noortelaagrisse, ei osanud me midagi arvata. Räägiti küll, et ilge nõukaaja värk ja pioneerilaager jnejne. Tulemuseks olid - vedruvoodid, pesemisvõimaluste puudumine ja väga kentsakas toit. Ehtne venelaste pesa. 
Inimesed pesid end siis tualettide kraanikaussides. Success.Õhtul hakkas alles simman pihta, Eliasel oli kitarr kaasas ning kisku laulu üles. Istusime seal kossuväljaku kõrval, kes tinistas kitarri, kes mängisid kossu, kes jõid ja tegid vesikat. Kõik oli vägagi viis. Mõned inimesed suutsid õhtu jooksul ennast korralikuks kännuämblikuks juua. 

Meie kamp!

 28.aprilli hommik oli päikesepaisteline ja meeletult mõnus. Meie toas oli nimelt siis 10 neidu, kellest üks ärkas üles pool 7, sest uni on nõrkadele ning ka teised ajasid kargud suhteliselt vara alla, kes läks jooksma, kes pesema. Pidulised polnudki öisest simmanist väga väsinud, pigem jorisesid ikka laulukest ja viskasid nalja. Väga viis. Kell 8 oli söömine, kell 9 start Toila poole.
Esimene peatus Oru loss ja park. Ilus päev, ilus park ja imeilus Eesti loodus. Polegi nagu midagi öelda, peate ise nägema. 

 Edasi läksime Sillamäele, peatusime mõttetud 30 mintsa, sest seal polnud absull midagi teha ,ega vaadata.Järgmisena siirdusime Sinimägedele, kus toimus II MS ajal mingi korralik kere peale andmine. Väidetavalt olid arvud sadades tuhandetes, ega ma väga ei kuulanud, millest ettekanne koosnes. Ronisime jälle siis mägede otsa ja jälle alla tagasi.
Enne seda, kui kohutavalt näljasena Narva-Jõesuusse jõudsime, käisime läbi mingisugusest rannast, kuhu saamine oli naljategu. Sest tee oli üleujutatud. Seega oli vaja leiutada tee, kuidas sinna ikka vaja saada on. Maha kukkunud palkide peal turnimine, okstest kinnihoidmine ja muud teemad. Narva-Jõesuus saime lõpuks süüa, sest terve päeva olime olnud juba tee peal. Lõpetuseks pandi meid kuskil võsa vahel maha, anti kätte kaardid ning pidime ise tagasi laagrisse matkama. Väidetavalt oli see umbes 7km kaugusel, aga minema pidi läbi metsa ja kust iganes. Korralikult sai matkata jälle, jalad lõid ikka lõpuks tuld. Teise päeva õhtul naljalt keegi kaua üleval ei kestnud, sest päev oli üpriski väsitav. 

29.aprill. Viimase päeva hommikul ehk siis pühapäeval oli näha inimeste nägudest, et tegelikult ei viitsi keegi enam kuhugi ronida ega midagi vaadata. Nagu ikka oli kell 8 söö ja kell 9 start. 
Esimene peatus oli Kuremäe klooster, kus ma olin muidugi enne käinud, aga ilus oli ta ikka. 

Edasi liikusime mööda Peipsi äärt Vasknarva, mis on Narva jõe lätte juures. Seal oli alles jääminek ja õues oli ikka julmalt külm. Uskumatu, et Vasknarvas oli meeletult suur klooster, aga vaid umbes poolsada inimest elabki seal. Müstika.

Veeresime sealt edasi Smolnitsa ja siis veel Alajõe luidetele, mis on kõik Peipsi ääres. Alajõe luited on päris muljetavaldavad, sest need on ikka väga kõrged.  Huvitav, kuidas need järve ääres nii kõrged on. Jällegi oli vaja ronida üles ja alla. 
Viimane peatus enne koduteele asumist oli Iisaku vaatetorn, mis olevat 28 m kõrge, selle tipust avanes muidugi päris võimas vaade, aga kuna see kõik päris rängalt, siis ma kaua seal ei olnud.Inimesed olid väsinud ning kodutee võis alata. Pühapäev jõudsime tagasi natuke peale kella 16 ning home sweet home ootas. 


Tripp oli tegelikult väga lahe, inimesed super ja meeleolu laes. Ekskursioon oli suhtelist väsitav ka, sest no koguaeg oli vaja kuhugi ronida või kõndida.Kokkuvõttes - kultuurišokk ja ülimalt roheline nädalavahetus.