Kust see Juuni siia juba jõudis ?

Alles oli nagu see aastavahetuse simman minu juures. :)

Istun siin ja üritan õppida viimaseks eksamiks, aga see ilmselgelt ei suju just kõige paremini.
Käisin ka lõpuks seal väga kardetud tarkusehamba eemaldamisel ära, polnudki kõige hullem. Ehk oli see abiks, et mul see oli juba pooleldi väljas, ei pidanud iget lõikama.
Praegu olen natuke paistes, aga söömist ei takista mul miski :)

Sain ka oma juunikuu töötabeli kätte, mis polegi väga paha. Kuna ma ei viitsinud täistööajaga minna, siis ma olen osaliselt, mis tähendab seda, et esmaspäevad on mul ka vabad. Abiks ikka ju, ehk saab trippima minna kuhugi reede õhtust.
Ja muidugi suurim meeldivus on see ,et  Jaanipäeva aka. Sünnipäeva nädalavahetus on vaba ja reedel ka lühendatud tööajaga. Party up! Annaks Jumal ,et hea ilm on, muidu peab mingi toas istumise tegema.

Davaiks, ma sukeldun oma organisatsioonipsühholoogia raamatutesse tagasi :)

True story ...

"Käisin täna Rimis, et osta 20 kg kott Pedigree koeratoitu. Järjekorras seistes küsis mu taga seisev naine, kas mul on koer. Mida kuradit ta ometi mötles, elevanti pean kodus?No igaljuhul otsustasin oma igavasse ellu lisada vähe vürtsi. Ma ütlesin naisele, et ei, mul ei ole koera, vaid olen otsustanud uuesti alustada Pedigree-dieediga. Lisasin, et see ei pruugi olla hea möte, sest ... eelmine kord löpetasin ma haiglas, kuid teisest küljest olin kaotanud 25 kilo selleks ajaks kui ma ärkasin intensiivravi osakonnas, kanüül mölemas käes ja voolik igas augus mis kehal leidub.Ma ütlesin naisele, et dieet töötab nii, et topitakse taskud Pedigreed täis ja iga kord, kui näljatunne üllatab visatakse paar tükikest suhu. Pedigree on täielikult tasakaalustatud toit, nii et dieet töötab väga hästi. (Selleks ajaks kuulaks kogu järjekord körvad kikkis)Naine küsis öudusega, kas olin sattunud intensiivravi osakonda, kuna sain koeratoidust mürgituse. Vastasin, et sugugi mitte: olin astunud ettevaatamatusest söiduteele nuusutades armsa kuldse retriiveri perset ja auto söitis meist mölemast üle.Ees seisev mees naeris nii kövasti, et ma olin täiesti kindel, et ta saab infarkti.Kaupluse juhataja kutsuti kohale ja mul keelati edaspidi Rimisse minna.Homme lähen Selverisse..."

SELL 2012 - feedback

HEI!

Meie tagasihoidlik pesa

Kaisa hundinahas

17. mai oli see oodatud päev kui pakkisime oma roosad kleidid ilusti kotti ja asusime Helsingi poole teele, et osaleda SELLi mängudel. Eelmistel aastatel on seda kõik ikka rohkem positiivsemate sõnadega meenutanud, aga seekord oli asi tõsiselt pettumust valmistav ja kohati isegi naeruväärne. Sealne korraldus on olnud läbi aegade kõige hullem, mida ma kunagi kusagil võistlustel näinud olen! Olenemata nendest ebameeldivatest vahejuhtumitest oli meie seltskond siiski SUPERB! Nalja sai nii palju , et mu kõhulihased on täiesti haiged ja hääl ära.

Õhesõnaga väike recap:

Puss(y) in boots ! 

Neljapäeval kella 5 paiku kogunesime sadamasse,kui me läksime, siis nagu polnud veel mingeid probleeme, aga neid hakkas ikkagi riburadapidi tekkima. Lõpuks Helsingisse jõudes avastasime, et meie giidiks on India päritoluga - tulejumal Sid või kes iganes ta oli. Saime tema käest siis need ühistranspordi piletid, millega kupatasime peaaegu terve Espoo ja muud kohad läbi. Üldiselt oli ta selline lõbus poiss, aga nagu asja ajada ta küll ei osanud, aga võib olla ka ei viitsinud. Kuna me lasime kondiauru peal, siis pidime minema jala bussiterminali. See kodinate ja kohvritega trippimine oli suhteliselt nõme. Okei, ei olnud hullu minna sadamast bussiterminali ja sealt edasi sõita.

Vandersellid

Kohale jõudes ootas eest suhteliselt halenaljakas seisukord siiski. Kohe esimese asjana öeldi ära , et alkoholi koolis juua ei tohi, aga seda tohib teha õues. Whatever, nagu keegi oleks seda kuulanud. Põrandal magamisega saab ka hakkama, aga see mis hakkas reede hommikul pihta on hullumaja. Võistkonnad visatakse peaga ees tundmatusse oma roheliste bussikaartidega, otsige palun ise üles oma saal. Hommikusöök oli KRÄPP! ja lõunasöök oli veel KRÄPPIDE KRÄPP! Kuidas nad ei adu seda ,et sportlastel on vaja normaalset sööki, mitte "pasta" salatit, milles on ainult kruubid, sügavkülmutatud oad ja herned ning natuke sekka visatud tuunikala ja kana. Mida fakki, see ei olnud normaalne, sellist lobi antakse sigadele. Õhtusöögile me ei hakanudki minema, sest see ei tõotanud head. Järgmise päeva lõuna oli ka "pasta salat", milles oli isegi makarone sees, aga peaaegu oli tunda neid jäätunud tükke. Ühine arvamus oli siiski halb ja läksime edasi ülikooli kohvikusse kus ostsime 5 € korraliku lõuna.

Söök

Saal

Korvpallist ei saagi normaalselt ja rahulikult rääkida, sest nende korraldus oli alla igasugust arvestust. Arvata oli, et tegelikult kohtunikud ei ole just profid, aga selliseid osse pole juba ammu näinud. Mängud olid võidetavad, aga kahjuks lasime kuidagi vahe sisse, mille vähendamiseks jäi aega väheks, seega jäima alagrupis kolmandaks, ehk 5-6. koha mäng. Sellest rohkem allpool. 

Lunch

Kõige suurem probleem tekkis õigete busside leidmisega, see oli ainult võimalik interneti ja läpaka olemasolul, sest kuidagi muud moodi ei informeeritud mitte kedagi, kuidas keegi võistluspaika jõudma peaks. Meil oli õnneks läpakas olemas ja koolis ka wifi, aga mida tegid need kellel ei olnud midagi ? Ja need kuradi giidid või vabatahtlikud !! Kui nad on andnud nõusoleku abistada tiime, siis miks nad seda ei tee. Kuidas me peaksime teadma Espoo bussiliinide täpseid marsruute ja suundi. Me sõitsime vale bussiga pool tundi vales suunas, SUCCESS!! Täielikud väärakad, ega ei ole vaja ju tegelikult tulla vabatahtlikuks sellisele asjale, kui sa üldse ei teagi, kuidas need bussid tegelikult sõidavad. Meie oma oli ikka täielik tainas, ta ei teinud mitte midagi. Ütles, et mängule ei tule, sest teeb mingeid omi asju. Et, ses suhtes võid ju üldse perse käia. Ma pole kunagi varem nii palju bussidega pidanud töllerdama, sest kogu see üritus oli täiega plass. Kui opening ceremonyl öeldi, et kokku peaks olema üle 1600 võistleja, siis peaks olema ju mingisugune korraldus, millega aidatakse võõras koha töllerdavaid sportlasi õigeid saale leida. Mitte kuskil mitte keegi mitte midagi ei teadnud !!!! Un - faking- believeble. Mitte kuhugi mitte kellegi mänge vaatama ei jõudnud, sest kõik spordialad olid üksteisest nii kaugel ja ajakava oli ka selline, et ei jõudnud lihtsalt. 

Barbid!

Reede ja Laupäeva öösel oli pidu. Reedel oli pidu sealsamas ülikoolilinnakus, kus me "süüa" saime, aga selle õhtu DJ'd olid kommilaksu all ja sellist muusikat ei andnud ilusaks ka juua. Seal me kaua ei olnudki, läksime koju tagasi ja elu oli ilus. Laupäevane pidu oli aga juba teisest klassist. Ametlik SELLi pidu toimus Onnelas, Helsingi klubis, mis oli tegelikult suhteliselt kaugel. See oli päris khuul, vennad tegid väga head mussi ja bättlid tantsupõrandal oli ülivinged. Muidugi röövimine oli 3 € riietehoid - IGA ESEME EEST!  Klubis olid erinevate muusikastiilide jaoks erinevad nö. toad. Mina olin suurema osa ajast, ehk siis terve aja hiphopi muusika juures, sest seal toimusid ikka nii haiged asjad. Muusika oli väga väga õige ning lahe oli vaadata erinevaid bättleid. Mmm, koju jõudsin ma umbes kell 7, ehk siis ma ei maganudki sel ööl. 7.28 pidime hakkama minema juba mängule, mis pidi olema kell 9 Leppävaaras, mingisugune uus koht meie jaoks. Nüüd hakkaski see komejant pihta. Me olime juba peaaegu Lepävaara saali juures, kui Raamatule tuli kõne, mis umbes teatas, et mängude kohti ja aegu on muudetud ning meie mäng on hoopis teises kohas ning meid oodatakse. See ajas meil kõikidel harja punaseks, et kuidas saab 20 mintsa enne mängu algust öelda, et tule teise linnaotsa te ei mängigi seal. Ja kõikide tipus toodi meie vastu Tartu. Meie pidime mängima 5-6 , nemad agga 7-8. Kokkuvõtteks kaotasime, sest ei tahtnud väga pingutadagi enam ning kirja pandi tartukatele 5s koht. Miks küll nii tehti, seda me ei tea.

Igatahes peale mängu oli meil terve päev aega niisama passida, mõtlesime, et läheme siis lõpetamisele ka. See oli umbes 30 inimesega ja öeldi lihtsalt aitäh ning et mängud on järgmine aasta Lätis. Täielik mõttetus.
Kulgesime Helsingisse, magasime kottide otsas ja ootasime oma loksuvat laeva, mis meid lõpuks koju viib.

turakas

Mai!

 Käisime maal ja leidsime traktorist sellise imearmas linnupesa. Guugeldades leidsime selle omanikuks musträsta. Päris kindel pole, aga südant ei jagunud, et seda sealt ka ära võtta.

Eelmine teisipäev mängisime jalgpalli. Päris huvitav seis oli, ei pidanud tegelikult edasi saama alagrupist, aga kuna viimane mäng hapupiimane läks hästi, siis see aitas meid edasi poolfinaali, mille suutsime veel võita ning olimegi finaalis välja. 2-0 meile ja oligi ilus päev läbi.

Õppeekskursioon I 2012

Kätte jõudis see aeg, kui esimese kursuse geoökid ja muud MLI tegelased pidid suunduma kohustuslikule õppeekskursioonile Kirde- ja Põhja-Eestisse.
 27.aprilli, reede, hommikul kell 9 alustas kaks bussitäit tudengeid teekonda Ida- ja Lääne-Virumaa poole. Hommik oli vihmane ja nilbelt jahe. Kogunesime nii umbes 15 minutit enne väljumist kõik ilusti Ülemiste parklasse nagu kästud oli. Üks buss tuli natuke enne, kui teine ja kõik alustasid jooksu parimatele istekohtadele. 

Meie ehk esmakursuslased võtsime asja rahulikumalt, tahtsime kampas koos istuda kuhugi, ja ootasime teist bussi. Erastasime siis bussi tagumise otsa ära ja nalja sa väga palju. Peab mainima, et meil on üks igavesti lahe seltskond tekkinud. Natuke peale 9t hakkasime liikuma TLN-Narva mntd mööda.
Esimene peatus oli Viitna maastikukaitseala, kus peatusime järvekese kaldal. Kui päris aus olla, siis ma ei teagi, kus täpselt ta asub. Ups, ega ei suuda koguaeg meelde ka jätta kõike. Eniveis, jäi mainimata see, et igas peatuspaigas peab keegi tegema ettekande. Igatahes, peatus oli Pikkjärve ääres, mis suvel on kindlasti väga ilus. Kuna ilm oli suhteliselt halb, siis keegi väga seal jalutada ei tahtnud ning kobisime kõik tagasu bussi ning suundusime oma retkel edasi.

Nõkat-nõkat liikusime üle Pandivere kõrgustiku jalami Kunda poole, kus külastasime seda vana tsemenditehast ning hüdroelektrijaama. Kogu Kundas oli näha halli tsemenditolmu katet puudel ja majadel - igal pool. See tuleb sellest tsemenditehasest, mis seal on. Natuke jaurasime siis seal jõe ääres, vaatasime varemeid ja imetlesime jõge.

Tsemenditehas ja muud loomad vaadatud läksime edasi Padaoru poole. Täpsemini läksime Pada linnamäe juurde. Ega ma eriti ei mäletagi, mis seal ettekandes täpsemalt sellest räägiti, aga mingisugused aiaväravad olid ka sealt välja kaevatud. Küngas iseenesest oli päris kõrge ja järsk, siiski nalja sai, kui sealt hakati üles ronima. Mõned vennad olid juba selleks ajaks svipsis ka. Padaorg on ilmselt tuntud kui kurikuulsa Monika lumetormi pantvangidraama asukohana.

 Padaorust edasi kulgesime Uljaste järve äärde. Jällegi ma ei tea tema asukohta, sest ma ei oska orienteeruda. Järv oli ümbritsetud parajalt kõrge oosiga, mis seda vett tegelikult seal järves kinni hoiab. Kui oosivalle ees poleks, voolaks see silmapilgutusega tühjaks. Suvel jällegi, päikese ja soojaga, oleks see koht lebotamiseks vägagi viis.
Edasi viis teekond tasakesi ikka Kiviõli poole, täpsemalt olid meie sihtpunktideks tuhamäed. Suuremas tuhamäest sõitsime julmalt mööda,aga teise juures pargiti bussid ja lasti tudengid mäkke ronima. Hämmastavalt järsk oli see pool, kust me pidime üles minema. Eriti naljakas oli see, et trepp oli 3/4 tee peal ära mädanenud ning pidime rohututtidest ja puudest kinni haarama ja ennast üles vinnama. Nalja sai. Väiksem tuhamägi on rohustatud ja kinnikaetud, enam sinna midagi juurde ei panda. Küll oli vaade sealt tipust päris vinge. Huvitav oli seegi ,et tipus oli praod, millest tuli veel aurugi. Huvitav, kas siis poolkoksi mägi polegi veel ära jahtunud ?!Peale seda väsitavat trenni, mis me saime mäest üles ja alla tulles, liikusime edasi.

  Eriti meeldiv üllatus oli see, et minu ettekande teemast - Uhaku karstialast -sõideti jõuga mööda, ning ettekannet ei tulnudki. Jei. Läksime edasi Saka poole ning viidi meid siis kuhugi randa. Seal pidavat olema üks koht, kus lastakse merre reovett. Nimelt tehakse seda torude kaudu väga sügavalt ja sügavasse merre ka. Huvitav, huvitav. Jällegi tuli minna mäest alla ja üles. Viskasime rannas lutsu ja vaatasime niisama merele ning jällegi hops bussi.Next stop - Valaste juga. Sõitsime küll joa juurde, aga sild on ju seal kinni pandud, seega sai juga ainult ülevalt natuke piiluda. Ilm läks väga ilusaks ning kasutasime juhust ning võtsime näkku natuke päikesekiiri. Viimane peatus enne ööbimiskohta minemist oli Jõhvi. Ohjah, vana hea Jõhvi. Seal saime tund aega vabalt ringi liikuda, poes käia või kirikut või midagi muud linna peal teha. Aga nagu polnudki väga midagi vaadata seal ju tegelikult. Käisime Selveri võtsime õhtuks head ja paremat.Kui me lõpuks jõudsime Kurtna noortelaagrisse, ei osanud me midagi arvata. Räägiti küll, et ilge nõukaaja värk ja pioneerilaager jnejne. Tulemuseks olid - vedruvoodid, pesemisvõimaluste puudumine ja väga kentsakas toit. Ehtne venelaste pesa. 
Inimesed pesid end siis tualettide kraanikaussides. Success.Õhtul hakkas alles simman pihta, Eliasel oli kitarr kaasas ning kisku laulu üles. Istusime seal kossuväljaku kõrval, kes tinistas kitarri, kes mängisid kossu, kes jõid ja tegid vesikat. Kõik oli vägagi viis. Mõned inimesed suutsid õhtu jooksul ennast korralikuks kännuämblikuks juua. 

Meie kamp!

 28.aprilli hommik oli päikesepaisteline ja meeletult mõnus. Meie toas oli nimelt siis 10 neidu, kellest üks ärkas üles pool 7, sest uni on nõrkadele ning ka teised ajasid kargud suhteliselt vara alla, kes läks jooksma, kes pesema. Pidulised polnudki öisest simmanist väga väsinud, pigem jorisesid ikka laulukest ja viskasid nalja. Väga viis. Kell 8 oli söömine, kell 9 start Toila poole.
Esimene peatus Oru loss ja park. Ilus päev, ilus park ja imeilus Eesti loodus. Polegi nagu midagi öelda, peate ise nägema. 

 Edasi läksime Sillamäele, peatusime mõttetud 30 mintsa, sest seal polnud absull midagi teha ,ega vaadata.Järgmisena siirdusime Sinimägedele, kus toimus II MS ajal mingi korralik kere peale andmine. Väidetavalt olid arvud sadades tuhandetes, ega ma väga ei kuulanud, millest ettekanne koosnes. Ronisime jälle siis mägede otsa ja jälle alla tagasi.
Enne seda, kui kohutavalt näljasena Narva-Jõesuusse jõudsime, käisime läbi mingisugusest rannast, kuhu saamine oli naljategu. Sest tee oli üleujutatud. Seega oli vaja leiutada tee, kuidas sinna ikka vaja saada on. Maha kukkunud palkide peal turnimine, okstest kinnihoidmine ja muud teemad. Narva-Jõesuus saime lõpuks süüa, sest terve päeva olime olnud juba tee peal. Lõpetuseks pandi meid kuskil võsa vahel maha, anti kätte kaardid ning pidime ise tagasi laagrisse matkama. Väidetavalt oli see umbes 7km kaugusel, aga minema pidi läbi metsa ja kust iganes. Korralikult sai matkata jälle, jalad lõid ikka lõpuks tuld. Teise päeva õhtul naljalt keegi kaua üleval ei kestnud, sest päev oli üpriski väsitav. 

29.aprill. Viimase päeva hommikul ehk siis pühapäeval oli näha inimeste nägudest, et tegelikult ei viitsi keegi enam kuhugi ronida ega midagi vaadata. Nagu ikka oli kell 8 söö ja kell 9 start. 
Esimene peatus oli Kuremäe klooster, kus ma olin muidugi enne käinud, aga ilus oli ta ikka. 

Edasi liikusime mööda Peipsi äärt Vasknarva, mis on Narva jõe lätte juures. Seal oli alles jääminek ja õues oli ikka julmalt külm. Uskumatu, et Vasknarvas oli meeletult suur klooster, aga vaid umbes poolsada inimest elabki seal. Müstika.

Veeresime sealt edasi Smolnitsa ja siis veel Alajõe luidetele, mis on kõik Peipsi ääres. Alajõe luited on päris muljetavaldavad, sest need on ikka väga kõrged.  Huvitav, kuidas need järve ääres nii kõrged on. Jällegi oli vaja ronida üles ja alla. 
Viimane peatus enne koduteele asumist oli Iisaku vaatetorn, mis olevat 28 m kõrge, selle tipust avanes muidugi päris võimas vaade, aga kuna see kõik päris rängalt, siis ma kaua seal ei olnud.Inimesed olid väsinud ning kodutee võis alata. Pühapäev jõudsime tagasi natuke peale kella 16 ning home sweet home ootas. 


Tripp oli tegelikult väga lahe, inimesed super ja meeleolu laes. Ekskursioon oli suhtelist väsitav ka, sest no koguaeg oli vaja kuhugi ronida või kõndida.Kokkuvõttes - kultuurišokk ja ülimalt roheline nädalavahetus.

Sunny sunday

Leidsin jälle tee, et kirjutama hakata. Vahepeal on olnud suhteliselt pingeline ja kiire või siis olen ma olnud lihtsalt sellises halvas tujus.
Finaalid said meil siis läbi. Kahjuks läks seekord nii, et tuli 3-0. No, väga kahju tegelikult. Me oleme suhteliselt kobedad vastased ju, aga üldiselt vist lihtsalt kõrbesime sõna otsese mõttes läbi. Ütleks, et järgmine aasta uuesti, aga kui palju ja kes meil üldse seal edasi mängivad ?! Reaalselt on teada vaid paar tükki, ülejäänutel lihtsalt vabad käed.
Nüüd saab jälle koolile keskenduda rohkem. Pean oma referaadid ära esitama ja juba eksamiteks väheke õppima hakkama. Mai lõpus on vaja minna ka natukesekesele meditsiinilisele miniopile - ehk siis ma pean oma rahutult elavad tarkusehambad lõualuu seest kuidagi kätte saama. Ma ausalt ei kujuta ette, kuidas olemine peale seda on, sest jutud on üpris karmid selle koha pealt.

Kevad hiilib ligi

Tänasel ilusal ja päikeselisel pühapäeval mõtlesin uuendada oma blogitoimetusi. Reedel oli esimene finaalmäng Eclexiga, suurem osa inimestest juba teab, mis toimus. Nüüd on meil selg vastu seina ja pole midagi teha kui hakata hambaid näitama, sisu näitama. Sisu meil on, see tuleb õigel hetkel kuidagimoodi käima saada.
Koolis on nii nagu ikka, teisipäeviti pole poliitgeograafiasse ikka üldse jõudnud, sest trennides on vaja käia. Kohe varsti hakkavadki eksamid, siis ma olen jälle rivist välja ja kellegagi ei räägi. Kohutav suht, sest ma pole loengutes väga midagi tähele ikkagi pannud :) Oma viga, et nii loll ja laisk olen.

Naine

Naine on eriskummaline olend, kes suudab üheaegselt esindada täiesti vastuolulisi omadusi ning selle kontrastsuse peaaegu et maagiliselt välja kanda. 
Naine on habras kui kristallvaas, äratades mehes ürgse soovi teda kaitsta, kuid naine on ka sõjakas kui emalõvi, pannes mehe südame hirmuerutusest kiiremini põksuma. 
Naine on jõhkralt egoistlik, minnes või üle laipade, et seista oma vajaduste eest, kuid naine on ka südamlikult järeleandlik ning tuleb vastu teistegi vajadustele. 
Naine on vastupidav, sest ta on talunud sajanditepikkust ühiskondlikku allasurumist ning sellest pea püsti väljunud, kuid naine mõraneb kergesti ning vajab aeg-ajalt mehist õlga, mille najal end turgutada. 
Naine on tark ja haritud, laia silmaringiga, mida ei saa mõõta ainult ülikoolist saadud kraadidega, kuid naine oskab vahel midagi eriti kergemeelset teha ja ajab segi näiteks mutrivõtme ja kruvikeeraja.
Mõned moodsad naised arvavad, et söögitegemine ja pesutriikimine on väljasurnud oskused, mida ühel härrasmehel on äärmiselt näotu naiselt nõuda. Kuid kes siis peaks nendegi tegevuste eest hoolt kandma? Tuleb tunnistada, et nii hästi kui naised ei suuda keegi teine mehele süüa teha või tema parimat särki triikida.
Naine on imetabane nähtus, kes balansseerib hurmava kergusega naiseliku õrnuse ja meheliku pealetükkivuse vahel. Tõeline naine seisab enda eest, kuid ei takista kunagi mehel end kaitsmast, vastupidi, ta taandub lahingust naiseliku väärikusega ning lubab mehel enda eest sõdida.
Tõeline naine kaunistab oma kohaloluga iga seltskonda ning tekitab mehes allasurumatu tahte käituda tõelise härrasmehena.
Naisel on oma arvamus, mida ta rafineeritult esitada oskab, kuid ei suru seda kunagi peale, vaid hindab erinevaid seisukohti paljastava diskussiooni võlu. 
Tõeline naine loeb meest nagu avatud raamatut või jätab vähemalt sellise mulje, kuid naine ise on alati meeliköitvalt salapärane ning ajab mehe oma defineerimatusega kohati hullukski, äratades temas siiski raugematu soovi naist veel enam avastada.
Naine on kummaline ja seletamatu, vastuoluline. Naine võib tunda meest ja tema kaudu tunda paljusid mehi, kuid mees ei saa kunagi sedasama naise kohta öelda. 
Naine võlub oma kontrastsusega ning köidab paljude südameid, kuid on truu vaid ühele. 
Naine on oma mehe asendamatu tugi ning kalleim vara. Ei öelda ilmaasjata, et tõeline naine kaunistab ka meest. 
Naine on ettearvamatu nagu meri; kui mees jalge ette ei vaata, leiab ta end äkitselt nii sügavalt, et väljapääs on võimatu, jäädes igaveseks ulgumere lainetele seilama, mis kord on päikeseliselt malbed, kuid teine kord metsikult laastavad ja kurnavad. 

Samas mees võib ju ka selline olla :)

"Minge kõik perse"

Sellised olid meie treeneri sõnad peale reedest mängu, mis kahjuks läks nii vale stsenaariumi järgi kui üldse võimalik oli. Liidrikoha säilitamiseks vajasime 5 punktilist kaotust, saime 7se, mis tähendab seda, et kaotasime koduväljaku eelise ja peame tartuga poolfinaale mängima. Omamoodi oleme nagu pekkis, aga samas ma usun, et me suudame need mängud enda kasuks pöörata.
Ma pole kunagi Kerstit nii vihasena näinud. Issand jumal, kus tuli roppusi ja ähvardusi. Põhimõtteliselt pidid tulemad igasugused karistused, joonejooksud ja värgid. Eks ole näha siis.

 Minul hakkas külge aga ilmselt mingi viirusepisik, sest mul hääl läks minema ja kurk ilgelt valus. Väike palavik oli ka laupäeval, aga nüüd pole teda enam kohanud. Köhin nagu vana mees. Seega peab trennidega veidike tagasi tõmbama. Homme vist õhtul ainult filmi vaatamine või ei ?! Igatahes eks näeb mis siis saab, kas tuleb mingisugune väga hull epistel või suudame asja tsiviliseeritud kujul ära lahendada.

Monoloog (vabatahtlik)

My time.
Tahan õrnusi ja hellust, kuigi ma seda välja ei näita. Tahan kallistusi ja musisid, igal pool igal ajal teretulnud. Tahan siirust ja ausust. Tahan nalja ja komöödiat, sest see on kõige parim ravim kõiksuguste murede jaoks. Ei hooli ilgetest kinkidest - väikesed tühised žestid loevad. Mulle meeldib lilli ja komme saada, aga ainult ilusaid lilli. Mulle meeldivad igasugused sädelevad kilinad/kolinad, sest ma olen harakas. Mulle meeldivad pilkupüüdvad awesome'id ehted, sest ma tahan ka äge välja näha. Mulle meeldib roosa värv, aga see ei tähenda, et ma kõiki asju roosasid tahaks.

Mulle meeldivad kõrge kontsaga kingad, isegi kui ma nendega käia ei oska. Mulle meeldivad kleidid ja seelikud, kuigi ma nendega tihti ei käi. Ma tahan pikki, ilusaid, hoolitsetuid juukseid, praegu ma sinnapoole pürgin, aga need raisad murduvad mul ära. Ma olen tõesti vahelpeal kade, saan üle. Solvun - kui ikka korralikult hinge situtakse. Vihastan - kui inimesed on idioodid. Ma mängin korvpalli, sest seda olen ma teinud väiksest saadik, sellega on selline hate it ja love it suhe. Ma ei ole modellimõõtu, aga vahepeal on mul selle üle ka hea meel. Ma vihkan kingade ostmist, sest mulle ei lähe ükski normaalne paar jalga. Olen otsekohene, sest vahepeal peab asju välja ütlema. Ma armastan loomi, miks mul muidu on 3 koera ja kass. Ma armastan dressipükse, sest nad on nii mugavad.  Ma armastan pusasid, sest nendega tunnen ma end mugavalt. Ma armastan ketse, sest need on jalas kõige paremad. Vahepeal mulle meeldib ennast üles luua lihtsalt sellepärast, et end ilusana tunda. Vahepeal ma nutan, sest ma ei oska muud moodi kuidagi hakkama saada. Vahepeal ma vihkan inimesi, aga ilmselt on selleks ka põhjused. Ma olen alati säästurežiimil, sest ma ei viitsi asjade eest liiga palju maksta. Ma õpin, sest ma tahan kunagi normaalse töö saada, see ei tähenda, et ma nohik olen. Jah, mulle meeldib suvel päev otsa rannas lebotada, sest terve talv on seda kuradi trenni ja kooli nühitud. Ma võin kuulata ükskõik millist muusikat, aga eelistatud on hip-hop ja r'n'b. Ma ei ole tibi, kuigi vahepeal on tunne, et peaks olema. On päeva, kus ma endaga isegi rahul olen. Mõni hommik tahaks ärgata ja ennast ilusana ka tunda. Mu enesehinnang on väga madal, always has been. Mu perekond on keeruline, vahepeal olen ka mina keeruline. Mulle meeldib erinevatel üritustel käia, aga kedagi kaasa tulema ma ei sunni. Ma olen perfektsionist, tahan, et kõik oleks 100% korras. Vahepeal ma olen liiga tõsine, aga siis peab minuga lihtsalt rääkima. Ma ei räägi kellelegi, mis mu peas toimub, sest ma ei saa sellest ise ka koguaeg aru. Ma ei virise, sest sellega ei saavutata midagi. Mulle meeldib vesi, päike ja kõik muud ilmaga seotud nähtused.

Mulle meeldivad veel tuhanded asjad, aga mulle ei tule need nagunii kõik praegu meelde.

Kevad on ühe jalaga ukse vahel,

Mina vabadel hommikutel...

isegi kass on elavamaks muutunud. Vana raibe hammustas mind täna nii kõvasti, et auk tuli kätte noh.  Juba ongi märtsikuu ja no, ilm on ka mingi ilge soga jälle. See saast võiks maast ilusti ära kaduda, et saaks normaalse inimese kombel kõndida.
Miks peab venitama nende viimaste mängudega, oleks võinud ära teha need ja oleks jokk, saaks play-offidega alustada. Saaks juba lõpuks see hooaeg läbi, tahaks elu endae vahelduseks. Kuigi ma pean osa süüst endale võtma, ega ma väga ei viitsi ka inimloomadega suhelda, kodus hea puhata pea suhteliselt raskeid nädalaid ju. Küll me selle simmani ka ära teeme, ärge pablage muchachos. Tuju on mul jälle enam vähem normaalseks muutunud, eks see väsimus tegelikult teeb ka oma töö. Vitamiinid aitavad ka sellele kaasa, et ei oleks enam mingi kössi vajunud vanamoor.
Referaat võiks ka ise ennast valmid kirjutada, aga no ei mõtlegi. Peab punnitama neid motherfuckereid vulkaane kirjutama, aga ma ei viitsi tõlkida neid teadustöid. Õhh, ja siis seda kaitsma ka veel. Bljat, mulle ei meeldi ju auditooriumi ees tähtsat nina mängida. Kohe üldse mitte, ma isegi ei taha mingites rühmatöödeski osaleda. Issand, jääb mulje nagu ma oleks täielik antisotsiaalsuse kehastus. Word.
Trenni koha pealt nii palju, et teeme jälle ÜKEt ja peab mainima, et suhteliselt raske on jälle olla. Kuradi kondid ja lihased on ikka päris kanged. Päris karmilt annavad vanakesed hagu meile. Kolmapäevane trenn kujutas endast 200 kükki ja siis edasi-tagasi spurte. See oli üks harjutus ainult :) Järgnesid asted hantlitega ja tõkked, milles ma sakkisin. Mul ei lähe see jalg sirgelt kõrgele noh, olen täiesti paindumatu inimene. Igatahes... Järgmine mäng on 9ndal ja siis 16ndal ja ongi play-offide aeg. Teeme need ka ära ja saame puhkusele. Võinoh, ilmselt trennidest ju ikkagi ei pääse, aga mõistus saab puhata ehk nats.
Ootan aega millal juuksurisse saada, ohyeah. Olen nagu Frankenstaina juba.

Olgem positiivsed ja tublid, loodame et kevadmasendus maha ei murra.